Eile oli esimene tõsine tööpäev ülikoolis. Esmamulje nii erialast kui kursusest on positiivne. Mulle meeldib, et palju on lähtutud kaasaegsest õpikäsitlusest või et programmi on planeeritud rohkelt (enese)analüüsi. Mis sest, et viimane on ajakulukas. Ent mõtestada, miks miski oli/on just nii nagu ta on, on oluline.
Esimeses pikemas loengus keskendusime paljuski iseendale. Professionaalne orientatsioon, professionaalne areng. See andis veelkord kinnitust, et mõtted, mida olen viimasel ajal mõlgutanud, on õiged. Ehk et mul tuleb mõned olulised muudatused ellu viia. Millega ka täna ennelõunal algust tegin. Hetkel tunnen, et tahan õpingud õigeaegselt ja tulemuslikult läbida. See nõuab süvenemist, panustamist.
Sadamasse jõudsime kindlasti enne kella kuute, pigem isegi nii pool kuus. Ent kohe oli näha, et seitsmesele me ei mahu. Isegi imetlusväärne, kuidas seekord pakiti. Ikka konkreetselt. Nii et auto oli autos kinni ja samas sadamaalalt muudkui veeres neid raudlõugade vahele. Teisest otsast tuli aga peale jälle ehk järjekorrad olid pikad. Ja kui järgmine praam pealelaadimiseni jõudis, oli meeldiv ärevus sees - kas seekord mahume? Minu suksu oli täpselt viimane, mis peale läks. Pole paha :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar