Neljapäev, 8. september 2016

Allhoovused

Presidendivalimised.
Kõige toimunu taustal on ka minust saanud otsevalimiste toetaja. Selle vastaste tugevaim argument tundub olevat, et Presidendil ei ole piisavalt palju võimu, andmaks talle rahva mandaati. Ühtepidi jah, parlamentaarses riigis ei saagi ju olla ja põhiseadus seda ette ei näe. Teistpidi on seda siiski piisavalt ning tugev isiksus suudab selles rollis olla piisavalt mõjukas, et Eesti elu suunata.
Mis aga otsevalimiste - millega kaasneks loomulikult valimiskampaaniad ja tühja mulli ajamist nagu ka nt Riigikogu valimiste puhul - puhul ära jääks, on lehmakauplemine. Ja see ei sobi riigipea valimise juurde kohe sugugi. Erakondade juhid on omavahel erinevaid diile pakkunud ja arutanud võimalusi, kuidas ühisosa kandidaadi juures leida. Samas kas ei peaks see lähtuma mitte konkreetsest inimesest? Ehk et leiame koostöös mõlemale/kõigile pool(t)ele võimalikult aktsepteeritava inimese. Mitte et kui sa annad mulle koormatäie sõnnikut, siis ma olen valmis sinu kanamune edaspidi naabri omade asemel ostma ja sööma.
Oravate osas on valimistetrallist nii palju kasu olnud, et sisemised vastuolud on piisavalt suureks puhutud ja avalikuks saanud. Isiklikest solvamistest ja solvumistest on ka edaspidi raske üle saada, tee sa siis nii head nägu kui tahad. Raske ja eneseületust nõudev on see igal juhul.
Ja mis siin salata, paljuski on sellest süüdi Taavi otsustamatus, mis võis ka olla tema salakaval plaan anda võimalikult mitmele erakonnakaaslasele suurt avalikkuse tähelepanu. See õnnestus. Aga paraku hakkasid needsamad inimesed arvama, et kõik sujubki nii hästi kui ideaalmaailmas planeeritud. Poliitika on aga natukene räpasem. Nagu mina aru saan, on Taavi nägemuses hetkel parim variant see, kui keegi Reformiga seotud inimestest Presidendiks ei saaks. See kindlustaks ka tema tooli, kuna üsna valjult on räägitud et riigipea ja valitsusjuht ei tohiks olla samast erakonnast. Aga see aitaks ka parteisiseselt kodurahu taastumisele kaasa, kuna puuduksid võitjad.
Marinal on aga valikukoht. Panna poliitkarjäär kaalukausile või siiski mitte ja tegutseda edasi valdkonnas, kus oled pädev. Ahvatlus lisaks kõrgele rahvaküsitluse reitingule ka kaastundehääled kotti pista, on kindlasti olemas. Samas taipab ta ilmselt isegi, et küsitlus on üks asi, reaalpoliitika, ka valijameeste tasandil, teine asi. Risk on suur.

Praamiliiklus.
Parvlaevad on, parvlaevu ei ole, parvlaevu ei tule (vähemalt õigel ajal). Ja kes see vastutab? Mitte keegi! Või kui, siis TS Laevade juht. Kuigi tema puhul on pigem seis see, et mees on võtnud kõrgepalgalise, ent närvesööva ametikoha, mis sind näiliselt süüpinki paigutab. Tegelikud sasipundarde punujad on aga hoopis varju pugenud. Peaminister ja majandusminister poevad mugavalt argumendi taha, et valitsus ei saa midagi teha ega vastuta suurt millegi eest. Uurige Tallinna Sadama ja TS Laevade käest, miks ja mis. Unustades lisada, et Tallinna Sadam on riigiettevõte. Firma, mis allub otse valitsuse koosseisus olevale ministrile. Ministrile, kes millegi eest ei vastuta... Ja mõni eelmine majandusminister võiks samuti peeglisse vaadata.
Samas kui Leedo on saanud enam-vähem tagasi teha selle, et ta praamiliiklusest kõrvale lükati. Võiks öelda, et sisegi varuga tagasi teha.
Ja kui ametnikuprouad-härrad koostavad ja/või kehtestavad sellise parvlaevagraafiku, et reedel toovad saarele inimesi/autosid kolm praami, aga pühapäeval viib tagasi kaks, ise sealjuures imestades, et uskumatu, kuidas need kuuetunnised ootejärjekorrad tekkisid, siis mul tekib taas küsimus, et kes vastutab. Või kas üldse keegi vastutab? Ütleme, et transport ja praamindus on selline valdkond, mida ei saa juhtida ja kõik kulgeb omasoodu, seega keegi ei vastutagi?

Kommentaare ei ole: