Kes töötavad haridussüsteemis või nühivad koolipinki, võivad iga kalendriaasta kaks korda "Head uut aastat!" soovida. 1. jaanuaril ja 1. septembril.
Sestap ei saa ma hästi aru kerkinud arutelust, et äkki võiks kooliaasta algust varasemaks sättida. Saaks rohkem vaheaegasid sisse lükata ja ehk ka varem lõpetada. Tegelikult on selle vastu konkreetsed argumendid. Lisavaheajad talvisel või kevadisel ajal ei toida. Ehk et ilm ei soosi neid. Suvel seevastu saavad koolinoored väljas olla, päikest nautida ja ühtlasi energiat ammutada. Teine argument on traditsioon. Teadmistepäev on aasta(kümne-)tega sisseharjunud päev kooliaasta alustamiseks.
Endal algas uus aasta ühtepidi vanaviisi, teistpidi veidi uutmoodi. Õpetajana on justkui harjumus juba tekkinud. Või ütleme siis nii, et asi tuleb loomulikult, enam-vähem on teada, mida oodata. Ei tahaks öelda, et see on juba rutiinseks muutunud.
Teistpidi on ikkagi põnevust ka, eriti kuna oma klass alustab viimast kooliaastat. Või et olen justkui uues rollis. Samas huvijuhi poole pealt - erinevalt majandusjuhatajast - seda väga ei tunneta. Ka avaaktuse juures pean kolleegide ees mütsi maha võtma, kes suure panuse selle õnnestumisse andsid.
Kokkuvõtlikult võin öelda, et astun optimistlikult uuele aastale vastu.
Eile tulin aga pealinna, et siin uue aastaga algust teha. Kohe hommikul pidin sõlmima ühikalepingu. Ootejärjekorras vestlesin veidi esmakursuslastega. Sain hea ülevaate, milline ma ka ise olen olnud. Esimesel ülikooliperioodil. Vabadus. Suur linn. Uued süsteemid.
Nüüd on teised soovid/plaanid, teised eesmärgid. Ei ole enam roheline :)
Samas suutis ka linn ise kiiresti meelde tuletada, miks ma siin elada ei taha. Inimesed tormavad, tihti kaaskodanikke märkamata. Jalakäijana oled liikluses justkui karpi surutud. Rõõmu on vähe näha ja tunda.
Suvaline näide. Bussipeatus. Taat tõttab seal ootava bussi juurde. See sulgeb vahetult enne teda uksed. Vanahärra on juba loobunud, kui kõige viimane uks taasavatakse. Et mees seisab bussi keskel, siis ta esialgu seda ei märka. Kui märkab ja ukse poole esimese tänuliku sammu teeb- tänulikkust on tema näostki näha-, siis samal hetkel suletakse see uks uuesti ja buss pühib kohapealt minema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar