Spordifännina olen ehk nii paar aastat juba Kelly Sildaru tegemistega kursis. Loomulikult rõõmustasin- nii nagu kõik eestlased?- tema edu üle X-mängudel. Samas kui ma praegu meediat jälgin, siis mul on temast inimlikult kahju. Lisaks ei saa ma aru ajakirjanikest (või siis neile suuniseid andvatest toimetajatest, firmaomanikest). Kõik tahaks justkui tükikest temast saada. Kohati tundub, et reporteritel ei ole midagi (asjalikku) enam küsida, aga vahet pole, midagi tuleb ju küsida, sest intervjuu tuleb kasvõi nui neljaks lõpuni viia. Oleks hea kui ma eksin ja tegelikult on Sildaru perekond hetkeolukorraga rahul, aga ei tundu eriti tõenäoline et 24/7 meediatähelepanu kellelegi mokka mööda on.
Hoiatus: tekst sisaldab tubli annuse irooniat, ka varjatud kujul. Lisaks on tegemist erablogiga, mis ei peegelda kellegi ametlikke seisukohti.
neljapäev, 4. veebruar 2016
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Jalgpalli MM, osa 2
Nüüd oleks justkui tavapärane MM alanud. Ehk alles on jäänud 32 tiimi. Esimesed pool sajandit osales kuni 16 võistkonda. Siis neli turniiri ...
Viimasel nädalal enim loetud.
-
Mina mõtlesin, et mul on siin Hiiumaal talvel lõbus. Aga võta näpust. Vend saatis päeval sms-i: "Eriti vägev pko on... reamehed on homm...
-
Praamiliiklus Hiiumaa ja mandri vahel on sama ebakindel kui koduküülik majavalvurina. Kord praam sõidab, kord seisab. Kord sõidab tund, kord...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar