Spordifännina olen ehk nii paar aastat juba Kelly Sildaru tegemistega kursis. Loomulikult rõõmustasin- nii nagu kõik eestlased?- tema edu üle X-mängudel. Samas kui ma praegu meediat jälgin, siis mul on temast inimlikult kahju. Lisaks ei saa ma aru ajakirjanikest (või siis neile suuniseid andvatest toimetajatest, firmaomanikest). Kõik tahaks justkui tükikest temast saada. Kohati tundub, et reporteritel ei ole midagi (asjalikku) enam küsida, aga vahet pole, midagi tuleb ju küsida, sest intervjuu tuleb kasvõi nui neljaks lõpuni viia. Oleks hea kui ma eksin ja tegelikult on Sildaru perekond hetkeolukorraga rahul, aga ei tundu eriti tõenäoline et 24/7 meediatähelepanu kellelegi mokka mööda on.
Hoiatus: tekst sisaldab tubli annuse irooniat, ka varjatud kujul. Lisaks on tegemist erablogiga, mis ei peegelda kellegi ametlikke seisukohti.
neljapäev, 4. veebruar 2016
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Laevaliiklus
Rekordiline augustikuu. Selle aasta augustis liikus Heltermaa-Rohuküla liinil 1031 sõidukit ja 469 reisijat rohkem kui aasta tagasi. Üle mer...
Viimasel nädalal enim loetud.
-
Kihvt, kui leidub inimesi, kes nihutavad tavapäraseid arvamusi inimvõimete piiridest. Pekingi olümpial võistles (ja üsna edukalt- parimaks 4...
-
Head hariduspõllu kündjad! Olen mitmel aastal püüdnud teid selsamal sündmusel liikuma panna – vahel sõna otseses mõttes, vahel küsimustega. ...
-
Augustikuu viimane nädalavahetus sai sündmustetihe. Laupäeva õhtu veetsime Viscosas. Kõigepealt kino ehk Velikije Lukist pajatav "Õnn o...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar