Mulle pühad või tähtpäevad, kus nö käsu korras midagi tegema peab, suurt ei istu. Sõbrapäeva osas seega taas suurt liigutama ei hakanud.
Samas ise üllatusin meeldivalt, kui postkastis (selles metallist ning lukuga avatavas postkastis) üllatuse kirja näol leidsin. Hoopis teine mekk kui e-kiri. Ja mekk nii otseses kui kaudses mõttes :)
Sellega tuli meelde, kui alles mõni päev varem poes marke ostsin (tõsi, hoopis praktilisema kirja saatmise eesmärgil seekord). Külamees imestas, et kas tõesti keegi saadab tänapäeval paberkirju. Aga eks ta ole, üha enam unustuse hõlma vajub see komme.
Sõbrapäeva puhul on see, et siis vast mõtled sügavamalt, kuivõrd sul tegelikult sõpradega vedanud on. Mitte et ma seda tavapäeval ei teaks. Ma loodan vaid, et suudan seda ka mingil vähegi arusaadaval moel välja näidata. Ja mitte ühel päeval aastas, kui nö peab, vaid siis kui sõbral seda vaja.
Koolis anti täna see. Muidugi teeb meele rõõmsaks. Just seepärast, et see on õpilaste vaba valik olnud. Ja minu meelest ongi õpilane koolis kõige tähtsam. Aga ka seetõttu, et ma ei tegutse spetsiaalselt selle nimel. Teisalt saan iga päevaga üha enam aru, kui palju mul veel õpetajana arenemisruumi on. Ehk ma ise ei pea end selle vääriliseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar