Vaheaeg

Huvitav on kuulata mõtteid, et koolivaheaeg tähendab (ka) õpetaja jaoks puhkust. No ma ei tea. Mitte päris.

Jah, ei ole kontakttunde. Aga üldjuhul ei ole ka täielikku vabadust olla oma aja peremees. Ikka on asju teha. Ja preemiaks paberimajandust. Viimase ehk ainekavade ühtsetele alustele viimise ja uuendamise olen suutnud vaheaja lõppu lükata. Et oma elu ikka huvitavamaks teha.

Samas ma pigem annaks kontakttunde, kui tegeleks paberite määrimisega. Mulle meeldib õpetada ja tegeleda inimestega, mitte kavade-plaanide jm dokumentidega. Ja kahjuks on meie haridussüsteemis jätkuvalt liiga palju dokumente, mida tuleb täita nende täitmise pärast ja/või et neid on kogu aeg täidetud.

Samas vaheaega alustasin Lõuna-Eestis. Tõukerattaretk Taevaskojas, seikluspark, Suur Munamägi, mis iseenesest valmistas pettumuse, sest ei tundunud küll, et see 318 meetrit kõrge võiks olla. Väga kihvt koht on Metsavennatalu. Ja mis selle selliseks muudab, on asja eestvedaja, kelle igast lausest kiirgas, kuivõrd südamega ta asja juures on. Jah, ta on osanud selle ka kenasti teenima panna. Aga kindlasti on oluline faktor just pühendumus.

Sünnipäevast püüdsin mööda hiilida. Aga õnneks või kahjuks oli see inimestel meeles. Iseenesest teeb loomulikult südame alt soojaks, et sind meeles peetakse. Teisalt on mul selline imelik ja ebameeldiv tunne, kui keegi minu pärast kulutusi teeb või vaeva näeb. Samas kindlasti ei tähenda see, et ma ei oleks tänulik heade soovide, salmide, kaartide või kingituste eest. Olen. Ja siiralt kohe.

Huvitav on ka asjaolu, et mul on tutvusringkonnas päris mitmed, kel sünnipäev täpselt samal kuupäeval või päev hiljem.