Kolmapäev, 6. august 2014

Kergejõustik

Hiiumaa meistrivõistlused.

100m. Pikka puhkust peale jalgpalli ei olnud. Samas polnud nüüd põhjalikku soojendust vaja. Stardis olin enda meelest kõige aeglasem. Poolel maal andsid jalad tunda, aga et nooremad kutid olid kinni püütud ja lisakäiku neil polnud, sain ise lisaenergiat. Aeg 12,08. Selgus, et sellest piisas esikohaks. Hästi!
Gümnaasiumis olin 11,8 jooksnud, nüüd ilma spetstreeninguteta 12,1 tundus päris hea. Tõsi, olnuks Paasoja ka stardis, siis tema vastu poleks vast saanud. Samas on ta ikkagi profisportlane.

Kettaheide. Algas tegelikult veidi enne sprinti. Aga et olin esimeses jooksus, jätsin avakatse vahele. Teine heide lendas võrku. Kolmanda lasin koha pealt, et tulemus üldse saada. 20.04. Siis veel kaks risti ehk ebaõnnestunud katset ja viimane 20 meetri peale.
Eesmärki ei seadnud enne võistlust, seega raske hinnata. Samas sain esimest korda selliste- kaasaegsete- ketastega heita. 4,75 meetrit, mis kolmandast kohast puudu jäid, panevad mõtlema, et kas eelneva harjutamisega tulnuks vajalik meetrilisa. Teisalt ei näita kolmanda koha veerandsada meetrit Hiiumaa MV taset. Võidutulemus oli 51.40, mis eestikatel andnuks V koha.

Kaugushüpe. Et päris täpselt oma rekordit ei tea ja viimasest mõõdetud hüppest üksjagu möödas oli, seadsin sihiks 5 meetri joone. Nooremad poisid sättisid tähiseid, mina oma ketsipaelu :)  Iga katsega tuli ca 10 cm juurde ja nelja katsega jäi 5.24 m. Toivo sõnul jäi aga iga tõuke juures vähemalt tossupikkune varu. Vist kartsin tõukepakku? Et ei viitsinud kuulitõuke ja kaugushüppe vahet joosta, loobusin kahest viimasest katsest. Tundus, et viis ja pool ei ole jalas ka. Vähemaga aga medalit ei antud. Samas sai eesmärk täidetud.

Kuulitõuge. Eesmärk oli 10 meetrit ja konkurente teades lootsin ka medalit. Kulda küll mitte. Kui 15-aastane Edgar tehniliselt korralike katsetega 10 meetri joone ületas ja mina mitte, siis võttis küll kukalt kratsima... 9.71 ehk alla soovitu. Võib ju viidata, et olin palju energiat viimaste tundidega kulutanud, aga see ei ole mingi vabandus.

Kõrgushüpe. Enda jaoks kõige ebameeldivam ala. Kirja panin vaid seetõttu, et täismäng ehk kõik alad kaasa teha. Kas äkki 1.60 oli gümnaasiumi ajal minu tippmark. Ehk ei midagi erilist. Kärdlas valisin konkurentide järgi madalaima algkõrguse. Hüppasin üle ja sörkisin üle staadioni, et oda visata. Seejärel 1.25 üle ja tagasi odaviske juurde. 1.35 ja taas üle väljaku. Selgus, et 1.40 ületamise järel polnudki vaja rohkem hüpata, sest mehi polnud konkurentsi jäänud.
Sellise tulemusega maakonna meistritiitel võtta on kuidagi imelik. Muidugi võib asja vaadata ka nii, et teiste endi viga, et võistlema ei tulnud.

Odavise. Nagu kettaheites, ei olnud selliseid heitevahendeid varem kasutanud. Töö juures on ikka mitu versiooni vanemad mudelid. Eesmärki polnud, sest polnud ka tulemust, millega kõrvutades seda seada. Mingil moel oda vahel nagu lendas. Mõõdulint näitas, et 33.76 meetri kaugusele. Nojah.

1500 meetri jooks. Algas kell 18.40 ehk söögikorrast oli möödas umbes 8 tundi. Eesmärk oli just siin medal saada. Stardi eel tundsin, et tulemuse peale minna ei saa. Jooksime Markoga suure osa distantsist koos. Viimase ringi esimeses kurvis proovisin tempot tõsta. Kontrollisin ennast ja teda. Aga no jalad ei tulnud järele. Saanuks need korraks kõrvale visata, kus ma siis jooksnuks :) Finišisirgel tuli hoopis Marko mööda lasta ja lõpuni lontida. 5.40 näitas protokoll. Vähene konkurents tähendas, et see tõi siiski hõbemedali.

2 kommentaari:

Liisur ütles ...

Ma oleks enne staadionile j6udmist juba v6hmal... noh, enne kui yldse miskit peale hakkab... kere pole nagu olla, aga enesetunne on 300-kilose v22riline... Tubli oled :)Kas presidendi asemel olympia tiimi p22semisest ei unista? :D

Hergo Tasuja ütles ...

Kui ma peaksin kunagi olümpiatiimi pääsema, siis kas ainult paraolümpiale. Või delegatsiooni liikmena, näiteks treenerina. Või siis hoopis riigi ametliku esindaja ehk nt Presidendina :)