Reedel siis maavõistlus jalgpallis. Hiiumaa vs Saaremaa.
Esmalt E1 poiste mäng. Esimese viie minutiga löödi meile kolm väravat. Peale seda mäng võrdsustus. Lõpuks 5:2. Ehk et nii noortel mängib võõras keskkond ülipalju. Koduväljakueelis pole pelk sõnakõlks. Samas juba täna trennis sain selle mängu näiteks tuua, miks on vaja eri elemente harjutada ja trennis ainult mängule panustada ei saa. Ja sellised näited mõjuvad. Poisid saavad hästi aru, sest tekib otsene seos.
Siis naised. Kui jätta Miina Kallas, kes koondislasena näitas nii meile kui ka lõunanaabritele, kuidas palliga liikuda ja mängida, kõrvale, siis tegelikult jäin meie mänguga rahule. Vaatamata 0:7 kaotusele. Millele aitasime kolme omaväravaga kaasa :)
Arvestades, kui vähe naised siin saarel vutiga tegelenud on, oli mängupilt okei. Ja juba meistrikatel vaatasin paari noort, et ohhoo- kus ta mängima õppis. Nüüd Salme staadionil tõestasid nad oma potensiaali veelkord.
Jaanika on treenerina head tööd teinud ja kindlasti jätkab samamoodi. Järgmine aasta võtame revanši :)
Peaetendus. Võrreldes läänlaste vastu näidatud mängupildiga oli see hoopis teine tase. Tõsi, Froll hoidis keskvälja peos ja kui meeletult ta tööd jaksas teha. Võimas. Lisaks oli eesliin totaalselt teise kvaliteediga. Samas oli meeste tahtmine ka suurem. Kõike arvestades oli siiski veidi üllatuslik, et juhtima asusime. Meeldiv üllatus. Kahjuks lasime teise poolaja alguses kiiresti vastu nõelata. Ja et Pohlak lubas seekord penaltit mitte määrata- ning pidas sellest kinni!-, oli tablool lõpuvile kõlades viik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar