Kolmapäev

Mul on hästi meeles 2002. aasta Meistrite Liiga finaal Real Madrid - Leverkuseni Bayer. Eriti Zidane üle puusa tulistatud tabamus ristnurka. Ja tollal 20nese Iker Casillase platsile vahetamine, misjärel ta kinnistas oma staatuse klubi esiväravavahina. 

Eile seisis ta taas postide vahel. Ja hästi seisis!

Samas on vahepeal tiitlivõidule järgnenud tosin aastat viletsust. Itaalia ning Inglismaa klubide ülemvõimu, sekka Barca tiitlid ja viimastel aastatel sakslaste peatõstmist. Ent nüüd, kolme järjestikkuse poolfinaali kaotuse järel on taaskord finaalmängu uks lahti lükatud.

Ja kuidas veel lükati! Eelmise aasta meister löödi võõrsil 4:0 auti. 

Ehk siis kolmapäev algas hästi juba enne selle ametlikku (südaöist) algust. Uni oli küll väga magus täna.

Hommikul ja lõuna ajal jõudsin venna autoga ülevaatusel käia ja omi asju ajada. Peale lõunat kaks jalgpallitrenni üheaegselt anda. Ja siis õhtul taaskord üks meeleolukas üritus. Kuigi materjali sain üsna hilja, siis tänu asjaosaliste detailideni läbimõeldud planeerimisele oli taaskord mõnus ja rahulik mikrofoni hoida.

Aktus-kontsert kujunes pikaks, ent oli emotsionaalne ning tagasiside põhjal tundub, et rahvale läks korda.

Nüüd ei teagi, kas see tegus periood ning hetkeline pingelangus tulevad homsel Kärdla linna jooksul kasuks või kahjuks...