Talv

Eile viisime läbi jaanuarikuise spordilaupäevaku. Neljatunnine matk, mis kulges suures osas rannaäärsel merejääl. 

Vahva oli. Ilmaga samuti vedas. Tüüpiline talveilm 2014. Ehk siis tuulevaikus, külmakraade kuni 10 ja päikesepaiste.

Kui esimesel spordilaupäevakul osales üks lapsevanem, siis seekord ilma liialdamata mitu korda rohkem :)  

Ja paarkümmend spordipoissi-tüdrukut. Võinuks rohkemgi olla, aga tuleb endale aru anda, et vägisi kedagi sporti tegema või liikuma ei too. Arvuti on mõne jaoks liiga suur ahvatlus, millest loobuda ei taha. Tõsi, eks põhjuseid oli ka teisigi, näiteks matemaatikaolümpiaad. Aga üldiselt tuleb lihtsalt oodata, et teiste eeskuju nakatab ja seeläbi leiab rohkem selle piirkonna noori tee regulaarse spordi juurde.

Kelgu vedamisest andsid eile sääred tunda ja täna trenni teha plaanis polnud. Aga täna olid juba teised mõtted peas :)  Pidin juba päeval jooksma minema, ent just vahetult enne seda helises telefon. Kutsuti liuvälja rajama. Ehk põhimõtteliselt rulli lükkama-tõmbama jalgpalliväljakule. Teine kiht vett sai peale ja uue nädala esimeses pooles peaks juba uisutada saama. 

Õhtu hakul ei suutnud aga toas püsida ja läksin ikkagi jooksma. Mõnus rahulik tunnine ring. Miks jooksmas käia? Kes käib, see teab. Aga põhimõte lihtne- see mitte ei võta energiat, vaid annab seda. Pärast suudad rohkem.

Eelarve

Eelarvekomisjoni esimene koosolek. Kestus 4,5 tundi. Pole paha! :)

Samas arvestades, et kogu komisjon koosneb uutest (ehk neist, kes eelmise koosseisu ajal sinna ei kuulunud) inimestest ja soov oli eelarveprojekti tulu- ja kulupool põhjalikult üle vaadata, et kõigil asjast selge pilt oleks, siis vist ei olegi ülearu pikk aeg.

Talv

Maa sai valgeks alles jaanuaris. Külmaks läks alles jaanuaris.

Võiks ju teha "viu-viu" ja toriseda. Aga miks? Olgu siis selline talv. Nii palju lund ju siiski on, et kelgutada saab. Vähemalt lapsed seda iga päev teevad. Nii palju külma on, et autoaknad on igal hommikul härmas. Ehk nende puhastamise kaudu jagub talverõõmu ka täiskasvanuile.

Samas küttepuid on planeeritust vähem kulunud. Mis on ju positiivne. Päeval paistab päike ja tuult ei ole, mis tähendab, et saab õues tegutseda. Sportida, kelgutada, jalutada. Mida iganes. Ja see on kahtlemata positiivne.

Seega tundub, et sellist talve me (vahelduseks) tahtsimegi.

Hommik

Telefon heliseb. Võtan selle kätte ja vaatan kella. 09.30 ja kõne tuleb koolist. "Pagan, mis päev on, kas ma magasin sisse?" jõuan mõelda.

Selgus, et on siiski kolmapäev ja tööl ei pidanud olema. Pärast teisipäeva, kus poole seitsmest tööle läksin, et spordisaalis võistlusteks ettevalmistusi teha, ning umbes üheksast õhtul koju jõudsin, oli väga kosutav rahulikult magada. Olgugi, et uni sai sellise järsu lõpu.

Nädal

Eelmisel poolaastal oli kolmapäeva õhtu see hetk, kui võisin öelda, et nädala selgroog on murtud.

Nüüd enam mitte. Kolmapäevad lausa tunnivabad päevad, mis jaanuaris tähendab täiesti vabat päeva. Tõsi, uuest kuust lisandub sinna uus väljakutse. Omandada jalgpalli C kategooria treenerilitsents. Ehk tuleb iga kolmapäev Tallinna sõita.
Selgroo murdmise tunne oli ka seepärast, et siis oli pikk tööpäev ja õhtul trenn Käina poistega. Järgnes kehalise kasvatuse tundide päev ning lühike reedene päev.
Eelmisel nädalal sain aga ühe treeninggrupi juurde, Leisu lastehoid. Kord nädalas, neljapäeviti. Peale talvepuhkust alustasin ka Emmaste lasteaias uuesti. Ühest küljest on see koormav. Samas kui asjad sujuvad ja näed, et trennist on tolku, siis annab see ka positiivse impulsi.
Nüüd on siis iga töönädala pealelõuna või õhtu vutiga sisustatud.

Reedel oli ka kultuuriaasta avapidu. Lühidalt öeldes oli veidi kultuursem ja glamuursem kui kaks nädalat varem toimunud spordiaasta üritus.
Laupäeva hommikul aga ootas heade mõtete linn. Noorkotkaste malevapealike keskkogu. Ühest küljest jälle kodust ära ja muud tegemised kõik ootasid, aga samas mõnus vaheldus. Ja rammusad, maitsvad toidud. Lisaks avastasin, et Tartus saab ka vastu ööd kinos käia. Vaatasime Lars von Trieri uusimat teost "Nümfomaan".

Ja tervet eelmist nädalat iseloomustas see, et tulin koju, tegin kiire uinaku, sest väsimus mattis. Ärgates oli kas trenn Käinas või vaja muid toimetusi, s.h 3 organisatsiooni aastaaruanded teha. Ja peale seda enam magama ei jää. Tee mis tahad. Vähkred või loed kahe-kolmeni öösel. Et siis hommikul raskustega seitsmest üles tõusta. Päeval oled reibas, õhtul algab sama ringrada. Tundub aga et kui nüüd veel homme ka mööda saab, siis on võimalus sellest välja murda.

Legend

Teema on päris palju kajastust saanud, sestap ei hakka siin ise midagi juurde nö leiutama. Samas kui oled kellegile üle poole oma elust kuust-kuusse kaasa elanud, siis külmaks see ka ei jäta. Hooaega 1995 mäletan juba kindlasti. Mida kõike ma olen elus teinud, et F1 etappe näha. Ja pöialt hoidsin ikka ühele sõitjale.

Olen üpris sama meelt, nagu Jaan Martinson laupäevases Postimehes kirjutas:

Saatus on äraarvamatu. Schumacher elas üle aastad vormelitsirkuse peaesineja rollis, saamata ainsatki tõeliselt ohtlikku traumat. Janu kiiruse ja ekstreemsuse järele – vaid surmapõlglikke kroonitakse tšempioneiks – sai rahuldatud suuremate probleemideta. Avarii motovõistlustel tõi kaasa kaelavigastuse, kuid see oli pigem tööõnnetus kui saatuse näpuvibutus.

Õigupoolest poleks Schumacher saatuse näpuvibutust niikuinii hoomanud. Või kui oleks, siis vaadanuks kõrvale ja teinuks mõistmatu näo. Kui su kütuseks on adrenaliin, mida tuleb põletada tohututes kogustes, annad end paratamatult jumala kätesse. «Langevarjuhüpped, suusatamine, mootorrattasõit, ratsutamine,» loetles Schuma­cher kord oma hobisid. «Mulle meeldib nende tegevuste puhul piiride otsimine, piirini jõudmine ja olukorra kontrollimine. Mulle on alati meeldinud just niisugune noateral kõndimine.»

Õnnetuses tunned sõpru. Alles nüüd, kus Schumacher vaagub elu ja surma piiril, võib mõista, kuivõrd ta maailmale korda läheb. Seni oli ta iidolistaatus arvatav, nüüd nähtav. Saksamaa kui sünnimaa, Itaalia kui Ferrari-maa, maailm kui Schumacheri talendi austaja ja aastaid kestnud etenduste publik... 

Schumacher pole tavapärane suurilmastaar, kelle looming on tegelikult «looming», mis kustub koos temaga. Schumacher on legend, kes nihutanud piire. Ta on vormelimaailma Pele või Muhammad Ali või Michael Jordan või Wayne Gretz­ky. See, kes tahab saada kõigi aegade parimaks vormelipiloodiks, peab alistama mitte pelgalt Schumacheri tulemused, vaid kerkima samaväärseks iidoliks kogu oma sära, kire ja pahedega.

Aga nagu öeldud, ei maksa ses võitluses senised oskused, tiitlid ega tahtmine. Keegi ei tea, mis juhtub homme või ülehomme. Küll on selge üks: Schumacher, ka siis, kui Styxi vool ta juba nüüd kaasa peaks viima, on elanud suurepärast elu, saanud teha seda, milleks jumal ta loonud, ning teinud seda väga hästi.

Jooks

Jooksuring tehtud. Algas ikka väga kergelt. Poole tunni paiku samas edasi enam minna ei tahtnud. Tegin ettenähtud ringi siiski ära, kuna tagasi pööramine andnuks umbes sama efekti. Ja teine pool läks hoopis kergemalt.

Seega kõik okei. Oleks nüüd vaid aega ja võimalust trenni teha.

Puhkus

Tänasega saab koolivaheaeg läbi. Et jõulupühad ja aastavahetus sinna sisse jäävad ja seekord kenasti keset töönädalat pealekauba olid, siis ongi tegemist lühipuhkusega. Eelpool toodud põhjustel polnud ka jalgpallitrenne ehk kellaajast sõltuvaid kohustusi.

Jõulud veetsin (vana)vanemate pool, 2. jõulupüha tegelikult küll teleka eest. Inglise liiga kihvt traditsioon just sel päeval lõunast õhtuni vutti mängida. Polegi ju tegelikult tähtis, missugune on inglaste tegevus- ühine eine, lauamäng või hoopis jalgpall-, peaasi, et pere koos on.
Ise näen jõulupühadel samuti vaid seda mõtet. Olla koos pere ja lähedastega, vähemalt neid meeles pidada. Ja siinjuures mitte kinkide abil. Materiaalsete kinkide, mõtlen. Saab ju kinkida aega- kõige väärtuslikum ressurss üldse!-, emotsioone jne.
Materiaalseid kingitusi ma lisaks eelpool mainitule ka lihtsalt ei oska valida... Samas on tore kuulda-lugeda, et üha enam proovitakse tutvusringkondades kingipakkide asemel muuga leppida või raha annetuseks suunata.

27ndal sõitsin mööda saart, ürituselt üritusele- jõululõuna, koosolek, spordiaasta lõpetamine. Sealt veel teise saare otsa sõbra poole. Rääkisime varahommikuni. Mõne tuttava jõudsin puhkuse ajal veel ikka üle vaadata. Mis sa teed, kui muul ajal võimalus kokku saada on üsna harv. Kes on meremees, kes elab-töötab mandril, kellega lihtsalt tegemised kokku ei jookse. Siis tuleb see aastalõpp ära kasutada, kasutades selleks aega vajadusel muu arvelt.

Eks tuleb siis päeval uni tagasi magada. Aga eri tegurid takistasid siingi, nt spordiülekanded. Sest mis sa siis magad, kui telekast tuleb näiteks jalgpalli aastalõputurniir. Ja see on Tallinna TV ainus pluss ka minu meelest. Et nad sporti näitavad. Nii VTB liigat kui jalgpalli- ja seda tuli vist 6 tundi jutti turniirilt 29. ja 30. detsembril.

Siis magad veidi ja ongi 31. detsember. Ei saa öelda, et teleprogramm väga sisukas oli. Samas Tujurikkujaga jäin taaskord rahule. Ei olnud küll kõik sellised sketšid, mis koheselt naeru esile kutsuvad, aga seda enam meeldis. Mõte oli lugudes sees. Ja väga osavalt lähenevad ühiskondlikele teemadele.

Kui mitmel õhtul jutti magamise aega ümber sätid, siis tee mis tahad, uuesti unegraafikut tavapärasesse režiimi saada on pea võimatult raske. Vaata või Titanicut- ja seda ma ka tegin, ei tea mitmendat korda-, aga ikka silm kinni ei jää.

Unegraafikut ei ole siiani õnnestunud korda saada... Ehk uni tuleb väga hilja. Aga eks selles olen ikka vaid ise süüdi.

Viimane tubli sportlik päev oli ka rohkem kui nädala eest. Tuleb täna kontrolljooks vist teha, siis saab aimu, kui suure hooga uuel nädalal jõulu- ja vanaaastaõhtu lauast ning korrapäratust puhkamisest end uuesti sportlikule lainele viima peab hakkama.

Lühidalt öeldes ootan juba tööle ja korrapärasele rutiinile asumist. Õnneks enne suve enam pikemalt puhkama ei pea :)

2013

Head uut aastat teile! Olgu see selline, millele võiksite hiljem ausa ja rõõmsa naeratusega tagasi vaadata.

Samas, kas aastavahetus on üldse nii oluline hetk? Eelkõige sellest aspektist vaadatuna, et see on alati ju 31. detsembri öösel. Ja siis on sellele selline salapärane-müstiline aura juurde poogitud, justkui mingi teekond lõppeks ja uus algaks.

Aga ei saa ju nii olla? Eriti kuna inimeste elugraafikud on erinevad. Ehk see töötas paar-kolmsada aastat tagasi, kui inimeste elu oligi üpris sarnane. Või siis palju väiksemate erinevustega.

Jõuludest ja jaanidest saan ma veel aru, miks nad on just sel kuupäeval, millal nad on. Pööripäevad ja asi on loogiline. Hetkel aga, enamikul inimestel veel keset tööaastat, on lihtsalt ette nähtud "selline pöördeline hetk".

Ja just nüüd peaks tegema kokkuvõtteid ja vaatama tegevusele tagasi. Vaatama ettepoole ja tegema selleks plaane. Andma lubadusi, kuulama ennustusi jms rääkimata.

Võib-olla on see ka lihtsalt minu (vale) arusaam asjast. Aga kuidagi ei ole sellist "uue alguse" tunnet. Väga tagasivaatamise ka mitte. Eks oli tähtsaid hetki, oli kordaminekuid, oli altminekuid, oli tegematajätmisi ja midagi sai ikka ära ka tehtud. Kui viga oleks selles, et ma ei taha tagasi vaadata, siis seda enam peaks ju tahtma ettepoole vaadata. Eks?