Neljapäev, 22. august 2013

Muusika

Ma ikka oskan endale täiesti null-olukordadest ülesandeid kaela saada.
Kiikasin korraks saali, kus Heli laululaagri lastega musitseeris. Võttis paar minutit ja juba lootsid noored, et äkki viitsin neile mingit sportlikku tegevust organiseerida. Kuidagi väga kergelt õnnestub noortega positiivne kontakt saavutada- vist on mind ikka õpetajaks loodud :D
Ja no kuidas sa siis keeldud, eriti kui ajagraafik seda võimaldab.
Mõtlesin õhtupoolikuks paar asja valmis. Kui koolimaja juurest tennise- ja vutiväljaku poole liikusime, õhkasid pealinna lapsed, et "tahaks ka siin koolis õppida" ja "nii vägev ümbrus".
Tõepoolest, on. Siin on suurepärane spordikompleks. Ent seda enam teeb mind kurvaks, et vallavalitsus sellest hoolivat ei näi. Volleplatsil vedeleb reha liiva sees, võrk tuuldub vist kuude viisi ühtejutti. Tenniseväljaku kate on käest ära ja umbrohi pressib peale. Jne. Kas lihtsam poleks panna keegi alaliselt selle kallal tööle? Keegi, kes pidevalt kohal oleks, korraldaks ja reaalselt midagi seal ka teha tahaks. Mandrigrupid tuleks siia suurima hea meelega laagrisse.
Aga lõpetades positiivselt, siis mind üllatas nende noorte viisakus. Kui lõpetasime, tulid enne lahkumist kenasti tänama ja head õhtut soovima. Ja nii palju ma ikka noori tunnen, et saan aru, kas seda tehakse kellegi sunnil või see tuleb sisemisel ajel.

Kommentaare ei ole: