Jalgpall

Puhkus lõppes aktiivse töönädalaga. 

Esmaspäeva hommik. Kärdla staadion. Viimased ettevalmistused ja juba saabuvad tasahaaval laagrilised- kokku 44 noort jalgpallisõpra. Esimene päev läks ladusalt- kõigi jaoks uus asi ja ka energiat palju. Ja kuigi ilmateade ning taevas pidevalt ähvardasid, saime vaid ühe tõsisema (pluss mõne väiksema) vihmasahmaka.

Teine päev oli raske seetõttu, et eelmise nädalaga oli unegraafik paigast läinud. Lugesin pool ööd. Näiteks kõigi 3 suurema ajalehe (Päevaleht, Ohtuleht, Postimees) nädalalõpulisa läbi. Lisaks mitu korda, tõsi, ebaõnnestunult, lambaid :)  Aga uni saabus alles siis, kui varsti oli juba aeg ärkamiseks. 

Samas laagripäev kulges samuti ladusalt, sest asjaosalistel oli nüüd tegevus täpselt teada ning laste jalgpallihuvi ei näidanud absoluutselt mitte mingisuguseid vaibumise märke. Ka taevas hoidis meid. Kell 17 lõpetasime päeva ja ca veerand tunniga saime asjad kokku, siis veidi juba tilkus. Ja nii kümne minuti pärast kallas korraks nii jõhkralt, et autoga sõites oli raske välja näha.

Kolmapäeval ootas ees sõit mandrile. Ja kuigi uni ei saabunud ikka õigeaegselt, tuli veelgi varem ärgata :)   Kuigi meil on laagris konkreetsed (ehk isegi karmid) reeglid, on vahva vaadata, et noored on selle hästi omaks võtnud ja käituvad korrektselt. See vist annab ka aimu, et nad tahavad seal olla. Vahemärkusena selgus jalgpalliliidus käies, et Hiiumaa laager oli üle Eesti üks kiireimini täis registreeritud laager (vist kolmas järjekorras).

Samas jättis see päev kogu nädalale mõru maigu juurde. Kuni turniirideni- eri laagrid mängisid omavahel nö sõprusmänge, mis laste endi jaoks olid ikkagi põhimõttelise tähendusega- oli kõik okei. Siis avanesid taevaluugid ja kõik ehk ca 800 last koos treeneritega suundusid Lilleküla staadionile varju alla. Ja tundus, et selleks ei oldud valmis... sest asendustegevust ei suudetud pakkuda. Pidime kolm tundi ise tegevustega täitma. Ja uskuge- see on "imelihtne" seal hoones.

Alates staadionilaulupeost oli kõik enam-vähem hästi. Muusika, suht okeid istekohad jne. Ent mida lähemale mängule, hakkas selgeks saama ma ei tea kelle poolne viga. Seal, kus istusime meie, Haapsalu ja veel paar laagrit, tulid inimesed, kes näitasid, et nad on Piletilevist samadele kohtadele pileti ostnud :D  Suurema osa neist oli mõistlik ja istus mujale, ent mõni jonnis. Ja oli küll põnev neile pidevalt selgitada, miks asjad nii on. 

Ja mängu nautimist nii suure lastehulgaga olla ei saa. Küll tuleb mõne väiksemaga kaasa minna, sest ta ei oska üksi tualetini minna, küll on muud seletamist. Mõlemad väravad ja vigastuse ning punase kaardi nägin siiski otsepildis ära.

Kui olime bussi jõudnud, võis kergendusega hingata, et peagi saab päev õhtusse. Laeva peal noori jalgpallisõpru vaadates oli küll tunne, et nende energia on lõppematu. Aga Heltermaalt alates hakkasid silmad bussis kinni vajuma.

Samas täna hommikul jõudsime staadionile 0915 (päev algab ametlikult 0930) ja siis oli seal juba ca paarkümmend last palli tagumas. Ise võidurõõmsalt kilkamas, et nad jõudsid enne treenereid kohale. Ja hommikune unisus (niipalju kui seda oli) sai lõunasöögi ajaks minema pühitud. Nii et pärastlõunased turniirid ei tahtnud kuidagi lõppeda.

Reedel juba viimane päev. Kohati isegi kahju. Sellist tööd teeks tegelikult meelsasti igapäevaselt. On hetked, kus see võtab ikka väga läbi, vaimselt, mitte füüsiliselt. Aga päeva lõpus on alati meel rõõmus. Vahel varemgi, kui märkad, et keegi on uue asja selgeks saanud.

Nädalavahetusel liigamäng, kohtunikutöö ja kiirkoolitus peale seda. Ehk jalgpallinädal jätkub.