Lõpuks ometi sain realiseeritud lõpukingituse oma esimese klassi poolt. Eelmine suvi jäi see kuidagi tahaplaanile. Küll ei sobinud hüppepäev, küll oli ilma sant, küll unustasin ise aktiivne olla ja sellega tegeleda...
Ent tundub, et valisin õige aja ja päeva. See oli mõnus värskendav süst tööaasta finaalperioodi ning ilm oli lausa suurepärane.
See tüüp on Arsen. Nagu aru sain, siis sealse hüppeklubi juht. Enne hüpet toimus ca kahetunnine koolitus. Ausalt öeldes oli see hirmsam kui hüpe ise. Samas võttis Arsen asja huumoriga. Näide: selgitati, kuidas tuleb valida maandusmiskoht ja mis juhtub, kui ikkagi tuul vms sind puu poole viib. Siis näitab Arsen piksevardale (parajalt kõrge mast seal hoovis)- et "kui sinna otsa kukute, siis tehke suu lahti." Vaatame lolli näoga, et mis mõttes? "Noh, teate ju küll kui kallis on Eestis hambaravi ja esinduslik välimus on tähtis. Nii jäävad vähemalt hambad terveks."
Vot selline masin lennutas meid õhku. Eriti kihvt oli selle tagaosas olev logo- paberlennuk. Ja arvestades, et ta ausõna peal koos seisis, siis oli see õigustatud valik. Tegelikult ei tohi masina kallal norida, sest see on aus tööloom. Teeninud aastakümneid ja ka tol õhtul tegi koos minu hüppega vähemalt kolm lendu. Startis, lendas ja maandus eeskujulikult. Vaid masinas sees olles oli veidi kõhe tunne. Eriti siis, kui uks lahti tehti...
Teisalt see vaade on võrratu- pea kilomeeter tühjust sinu all, tänu pilvitule tuulevaiksele ilmale näed mitmete kilomeetrite kaugusele.
Ja eks kogu selle hüppe juures ongi kõige karmim hetk lennuki uksel seismine. Kui sealt otsustava liigutuse teed, on edasine juba lihtne ja ka hirmuvaba.
"Kui sa meiega kaks aastat vastu pidasid, siis elad kõik üle," öeldi mulle seda kingitust üle andes. Arvestades, et need aastad olid kohati närvekõditavad, kindlasti värvikad ja sündmusterohked, aga loomulikult ka nauditavad, siis oli see igati õnnestunud kingivalik. Veelkord aitäh teile, Emmaste põhikooli 89. lend!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar