laupäev, 23. oktoober 2010

Vaheaeg

Eile algas koolivaheaeg. Esimest korda õpetajana. Üsna imelik tunne oli eile. Õpilasena oli vaheaeg justkui õnnistus, kauaoodatud puhkehetk. Niiöelda vabadus. Tegelikult oligi vabadus. Erinevalt suvest sai siis päevad üksi veeta, kuna täiskasvanud käisid ikkagi tööl. Tõsi, gümnaasiumi ajal (eriti lõpuklassis) vaheaeg suuri rõõmuhõiskeid esile ei kutsunud, sest sellega jõudis lähemale hetk, mil NG-st pidi vaid helge mälestus jääma ehk lõpuaktus astus suurte sammudega sinu poole. Lisaks olid kool ja ühikaelu sedavõrd põnevad, et väsimust-tülpimust ei tekkinud. Ülikooli ajal oli vaheaeg- kuigi seda kutsuti teise nimega- taas armas.
Eile oli aga kuidagi imelik tunne. Võiks öelda, et oli ka natukene kahju, et vaheaeg algas. Mis sest, et see tähendab võimalust iga päev 2 korda 45 km sõitmata jätta ja tööd mitte teha. Aga Emmaste kool mulle meeldib ja õpilased, eriti oma klass, on ka hinge pugenud. Olin kolmapäeval siiralt üllatunud ja rõõmus, kui mind sünnipäeva puhul meeles peeti. Lisaks on minu klassis õpilastel iseloomu ja tundides saab nalja. Ausalt öeldes on raske teinekord naerma puhkemata jätta (tea, üldse peakski?).

Igal juhul uue nädala algul tuleb mul hoopis Tartu sõita, koolitusele. Ja nädala lõpus, täpsemalt laupäeval, toimub noortefoorum Ankur 2010. Vist tuleb tegus vaheaeg.

Kommentaare ei ole: