neljapäev, 3. aprill 2008

Vesi

Eile õhtul tuli ETV-st ülihea dokfilm "Veest, inimestest ja kollastest kanistritest". Austria kineasti Udo Maureri dokumentaalfilm on mõtlemapanev lugu veest, nii enesestmõistetavast ning ometi asendamatust elemendist kolmes maailma erinevas paigas: Bangladeshi Brahmaputra jõe deltas, kus inimestel jääb vee pealetungi ees üha kitsamaks; Aralski linnas Araali mere ääres, kus laevavrakkide vahel jalutavad nüüd kaamelid; Nairobi suurimas slummis Kiberas, kus puhas vesi maksab hingehinda.
Brahmaputra jõe deltas elavatelt inimestelt röövis vesi üleujutuste käigus üha rohkem maad. Inimesed võtsid maja selga (päris tõsiselt) ja kolisid kaugemale. Araali meri on ära kuivanud, kuna "targad" onud NSVL ajal üritasid viljakat põllumaad juurde saada vett kanalite abil kõrvale juhtides- tahtsid head, aga välja kukkus ikka nagu alati... Ja vaesed keenilased, kellel konkreetselt ei olnud vett. Seda sai puurkaevude abil maa seest (ja mitte alati) ning iga kraani juures istus müügimees. Kraane on vähe, seega tassitakse suuri kanistreid (20l äkki) vahel poole tunni tee kaugusele ja tee on nagu on.

Vaadates kuidas inimesed peavad elama, tundub täiesti mõistusevastane toriseda, kui näiteks buss hilineb või lumesahk pole suutnud teed piisavalt kiiresti puhtaks lükata...

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

See please here

Hergo Tasuja ütles ...

Yes, ofcourse!

Anonüümne ütles ...

Tõetera on sees. Igaüks istub oma mätta otsas... Nagu üks mu sõber mõõnaperioodil ütleb: keenia lastel on ju palju hullem... Lihtsalt see ununeb ära :)

Anonüümne ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
Hergo Tasuja ütles ...

Seda küll.
Aga kurvaks teeb, et otseselt ei saa me sinna midagi parata, et neil halb on. Kuid mind ajab vihale, kui ma näen siin aset leidvat priiskamist.