Valentinipäev

Katoliku kirik tunnustab vähemalt kolme erinevat Valentini, kes surid 14. veebruaril märtrisurma, kaks neist 3. sajandil. Levinuim on valentinipäeva seostamine Rooma kristliku preestriga, kes laulatas salaja sõdureid, eirates keiser Claudius II käsku. Legendi järgi saatnud ta enne hukkamist 14. veebruaril 270. aastal armsamale kirja allkirjaga "Sinu Valentin". Tänini kasutatakse seda väljendit valentinikaartidel. 496. aastal nimetas paavst Gelasius 14. veebruari valentinipäevaks ja Valentini armastajate patrooniks.
Väidetavalt tuleneb päev paganlikust viljakuspühast, mida peeti abielu ja naiste jumalanna Juno auks 14. veebruaril. Festivali ajal oli naistel tavaks kirjutada armastuskirju ja visata neid urni. Sealt tõmbasid neid loosina välja mehed ja asusid kirjutajat jälitama. Selline loosiga valentinide valimine kestis 18. sajandini. Ka on päeva algupära seostatud lindude ja mesilaste paaritumisaja algusega, mis keskaegse arusaama kohaselt juhtus 14. veebruaril.

Kirjutatud kaartide algust seostatakse Orleani Charlesiga, kes 1415. aastal vangistuses viibides kirjutas oma naisele romantilisi värsse.

Eestisse jõudis see vana tähtpäev Soome vahendusel alles 1980. aastate lõpul ja sai siin sõbrapäeva jooned.