Võrkpall

Hakkasin seda kirjutama Eesti koondise esimese võidu järel. Aga jäi katki. Ja teise võidu järel polnud enam päris see tunne.

Aga. Mis mind häirib, on arvamus, et Eesti peakski justkui muuseas finaalturniidel osalema. Tavataseme korral alagrupist edasi pääsema ning eriti hea tähtede seisu korral kohamängudelgi skalpe võtma. Loomulikult - lootus headeks tulemusteks on asjakohane. Küll ei tohiks meil olla ootus, et tingimata maailma või Euroopa parimad oleme. Ja kui see ei realiseeru, siis on koondis kehva. Mängijad ei mängi oma taset välja, treener on loll jne.

Eesti elanike arv on napilt üle miljoni. Me oleme ikka tõeline väikeriik. Koos sellega kaasnevate väljakutsetega. Pluss - ega teised koondised ju tiitlivõistlustele ka loosiga või ilusa näolapi tõttu saanud. Ehk nemad panustavad ka järjepidevasse arengusse. Neilgi on tasemel mängijad jne.

Natukene naljakas, natukene kurb on see masohhistlik suhtumine. Pigem võiks ju rõõmu tunda juba ka sellest, kui koondis jõuab finaalturniirile. Veel enam, kui näidatakse tasemel mängu. Kas see toob võidu, sõltub ju ka sellest, kuidas teine tiim esineb. Sest vähemalt pallimängualadel on lõpptulemus kahe osapoolse esituse koondsumma.

Ja võrkpallitiim tegi (isegi enne Soome mängu) korralikud esitused. Jah, ideaalis võinuks seekord Serbia ära näpistada. Aga ei saa öelda, et me kehvasti mängisime nende vastu. Või ka järgmistes kohtumistes, kus kaotused ehk isegi selgemini tulid.

Oma tiimiga. Nii heas kui halvas.