Keskkonnapäev

Eesti keel kannab endas mõtlemapanevat tarkust. Sõna „ma“ tähendab mind ennast. Aga kõlab samamoodi nagu „maa“ – pind, mis meid toidab. Ning „Maa“ – planeet, millele oleme kõik võlgu oma elu.

Üks väikene silp peidab endas mitmekordset tähendust: mina, muld ja maailm.

Prantsuse kirjanik Antoine de Saint-Exupéry on jaganud indiaanlaste tarkust: „Maa ei kuulu meile, vaid meie kuulume Maale.“ See mõte asetab meid korraga õigesse mõõtkavasse – mitte omaniku, vaid hooldaja rolli.

Hiiumaal on maa alati olnud rohkem kui lihtsalt pind. See on olnud ellujäämise eeldus, aga ka kultuuri ja identiteedi osa. Meie väiksus on õpetanud meid tajuma, kui suur väärtus on igal põllul, igal maatükil.

Kirjanik Viivi Luik on seadnud luuleread: „Muld on aegade sideaine.“ See lause meenutab meile, et maa ei seo ainult taimi, vaid ka põlvkondi – minevikku, olevikku ja tulevikku.

Muld ongi justkui aeglane raamat, mille lehekülgi kirjutatakse sajandite jooksul. Iga kiht räägib loo. Kui me selle raamatu korraga ära kulutame, ei jää järgmistele põlvedele enam midagi lugeda.

Seega saame täna siin üheskoos mõtteid jagada ühtepidi üsna lihtsal ja teistpidi äraütlemata olulisel teemal: kuidas elada nii, et maa ei oleks ainult jalge all, vaid ka südames?

Usun, et tänane päev annab meile uut teadmist ja inspiratsiooni. Soovin, et igaüks lahkuks siit kasvõi ühe uue mõttega.

Ja ehk meenub siis ka see: iga kord, kui ütleme ma, on selles peidus maa ja Maa.

Mina, muld ja maailm – kõik ühes hingetõmbes.

* Avasõnad Keskkonnapäeval "Maa kui ressurss"