Sport

Kärdla linna jooks.

Vahva kild, et Iti on 3-aastane, aga osales juba neljandat korda.

Ja eks (kooli)noorte võistlustel võibki olla, et vaatamata ühele vanuseklassile on vanusevahe suur. Kes sünnib aasta lõpus, kes alguses. Samas väga noortel peaks kehtima põhimõte, et võitjad on kõik, kes osalevad ning päriselt võidu peale hakatakse sporti tegema alles teismeeas.

Mina olen vähemalt hilisteismeline ja jooksen ikka võidu peale 😀  Võidu peale seekord ei õnnestunud joosta, aga eesmärk sai täidetud. Ehk et võtsin Vaiko sappa ning plaan oli temaga koos rada läbida. Poolel maal tundsin, et võin ka eest liikuda. Õnnestus lõpuni ees püsida.

Emmaste emadepäevajooks.

Võistluspäeval tundsin küll, et pidanuks nädalavahetusel rohkem puhkamisele või taastavale treeningule/liikumisele panustama, et paremas toonuses olla. Aga inimene õpib ikka oma kogemuste ja vigade pealt. Ja tegelikult - ei tasu vabandusi otsida. Aus tõdeda, et sel päeval lihtsalt polnud võimalik võita. Või ka medalit võtta. Evert ja Alari, sarnaselt Kärdlale, liikusid eest. Panustasin Vaikoga koos liikumisele. Teisel ringil vedasin mina ning püüdsin ka eest minna. Aga ei saanud piisavalt suurt vahet sisse ning tahtejõuga võttis järgi ja pani kolmandal ringil omakorda mööda. Neljandal ehk viimasel polnud enam ei jaksu ega tahtejõudu, et kaalukauss enda kasuks kallutada.

Tervikuna on aga väga tore, et traditsioonilised sündmused ikka kalendris on. Ja et see nii jääks, tuleb ikka ise ka osaleda. Ja rõõmu tunda, oled poodiumil või sörgid sabas.