KOV

Vaatasin ja meenutasin, mida ma neli ja kaheksa aastat tagasi seoses kohalike omavalitsuste valimistega mõtlesin.
Põhiosas ei ole minu seisukohad aastatega muutunud. Arvasin siis ning leian ka täna, et inimene peab olema kõige keskpunktiks. Vald on inimese jaoks, mitte vastupidi.

Esimese perioodi (2013-2017) vallavolikogu (Emmaste vallas) liikmena võtsin kokku nii: "Tegutsemine volikogus on olulisi õppetunde andnud. Ma ei ole alati õigesti toiminud, olen teinud vigu. Kindlasti ei ole ma iga teema juures olnud spetsialist. Samas saan öelda, et sel juhul olen seda tunnistanud ning ammutanud infot neilt, kes antud teemat hästi valdavad. Teisalt tegutsesin südametunnistuse järgi ja andsin endast palju. Ehk võtsin asja tõsiselt."

Ma vargsi lootsin, et osutun Emmaste vallavolikogu perioodi järel ka Hiiumaa vallavolikogusse valituks. Samas kindel ei olnud sugugi. Eriti kuna selles (osa)vallas jagati välja vaid kolm mandaati.

"Samas ei taha ma kellelegi etteheiteid teha. Ja ei tee ka siis, kui asjad nii lähevad. Sest vallaelanikud otsustavad ise ja oma vaba tahte järgi, kes ja kuidas valda tüürima peaks. Kui see tähendab, et usaldatakse kedagi teist, siis nii ongi. Sel juhul on see minu probleem. Mitte kogukond ei pea painduma minu soovide järgi, vaid mina ise pean kohanema," panin oktoobris 2017 kirja.

Lubadused, mille ma isiklikult (st mitte valimisprogramm) 2013 ja 2017 seadsin ja välja käisin, on säärased, millele olen valmis ka 2021 alla kirjutama. Arvan, et eelmistel perioodidel ei jäänud need pelgalt lubadusteks, vaid et ma ka tegelikult järgisin tegudes sõnu.

-> Luban, et jätkan avatult ja ausalt. Ehk räägin ja kirjutan, miks ma ühe või teise asja puhul nii arvan või hääletan. Jätkan valda puudutava info jagamist.

-> Luban, et pühendan aega, et eelnõud põhjalikult läbi töötada. Ainult nii saab seisukoha kujundada.

-> Luban, et suhtlen inimestega ja küsin nende arvamust. Ma võib-olla ei ole kõige osavam rääkija, ent ma oskan kuulata.

-> Luban, et olen valmis ära kuulama ka seisukohad, mis minu omadest erinevad.

Seekordsete valimiste eelne periood on olnud suhteliselt viisakas ning rahulik. Ei ole ühte konkreetset suurt intriigi õhus. Mis tähendab, et ülesaareliseks omavalitsuseks, Hiiumaa vallaks kasvamine on olnud suhteliselt edukas. Alati saab paremini. Alati saab kiiremini ja kaugemale. Aga pigem on läinud hästi.
Eriti arvestades, et Hiiu vallaks liitumine oli Suure Peetri ja Väikese Peetri muinasjutt. Või et nelja aasta eest oli vähemalt kahes vallas tugev vastuseis liitumisele. Aga ka seda, et lisaks kokku kasvamisele on tulnud tegeleda tervisekriisiga.

Viisakuse osas on loomulikult paar erandit. Neist on kahju. Minul ei juhtu sellest midagi, kui keegi sotsiaalmeedias sõnnikut loobib. Eriti kuna valdav enamus välja öeldust on tõepõhjata laim. Kahju on aga inimestest, kel puudub oskus positiivset programmi välja pakkuda ning selle asemel püüavad tähelepanu teiste materdamise kaudu. Justkui koolikiusajad.

Vaadates aga viimasele neljale aastale tagasi, siis algus oli põnev. Õigupoolest mahub mul sellesse perioodi kaks algust. Mõlemat algust võib sarnaselt hinnata. 2018. aasta esimene ots oli justkui paksus udus liikumine. Volikogu laua taga on vallavalitsuse tööst hoopis teine tunnetus ja teadmine, kui vallavalitsuse töötajana tegelikkuses.
Oktoober 2020 ei olnud udukogus sammumine. Aga nõudis siiski kohanemist, õppimist. Teemadering, millega tegeleda, muutus võrreldes osavalla tasandiga hoobilt laiemaks. Jätkus tervisekriis, mille osas on Hiiumaa Eestis kõige edukamalt väljakutsetega toime tulnud.

Kindlasti tegin nende aastate jooksul vigu. Mitmeid tajusin suhteliselt kohe ka ise. Püüdsin analüüsida, teha järeldusi ning edaspidi sama reha otsa mitte astuda. Kui midagi konkreetset välja tuua, siis tagantjärele targana pidanuks mitmel puhul võtma veel rohkem aega suhelda, selgitada, tagasisidet korjata, veelkord suhelda. Ja alles siis otsustama.

Osavallavanema tööst saan positiivsena välja tuua panustamise noortega seonduvasse. Üks asi on materiaalne.
Veel olulisem on aga sisuline tegevus. Mitmekülgsed sporditreeningute võimalused (nii korrastatud taristu kui trennide näol) ja Käina huvikooli Emmaste filiaali töö käivitamine. Kooli struktuuri täiendasime õppealajuhataja kohaga, mis pea saja õpilasega koolis ongi normaalne. Lasteaias on taas kolm rühma.
Alustasin igakuiste allasutuste ümarlaudadega. Ehk lisaks sellele, et vallavalitsuse struktuuri sees toimus infovahetus, haarasin regulaarsesse inforingi allasutuste juhid. Formaat kandis vilja ning hiljem võeti kasutusel teisteski osavaldades.
Püüdsin järjepidevalt jagada infot (blogis, ajalehes, veebis ja sotsiaalmeedias), vastata küsimustele ning olla avatud.

Usun, et sel korral saab valimistulemus erinevate nimekirjade vahel üpris tasavägine olema. Esmakordne on olukord, kus valime kandidaate üle saare ühisest/ühest nimekirjast. See kindlasti segab kaarte. Samas valijal on alati õigus. Nii et jääb üle pühapäeva õhtu ära oodata.

Tulumaks

 

Sport

Reede hilisõhtul tõstatati sotsiaalmeedias tuline arutelu. Ajendiks päeval toimunud Hiiumaa Sport nõukogu koosolek.
Ilmselgelt tuleb vaadata kalendrisse ehk sel on otsesed seosed tuleval pühapäeval kulmineeruvate kohalike valimistega.

K viitas VHK grupi jutulõimes justkui mul oleks midagi ühe konkreetse inimese või tema ettevõtmiste vastu. Ei ole. Eriti inimese. Tunnustan teda ja tema panust spordivaldkonna arendamisel.

Mul ei ole midagi ka K kui inimese vastu. Küll ei ole ma nõustunud või heaks kiitnud tema käitumisi/tegusid.

Reedene arutelu, millele järgnes kriitiline sotsiaalmeedia postitus, oli reklaampindade teemal. Et kas ja kuidas nende eest maksma peaks.

Paraku ei ole Spordikooli sihtasutuse perioodist head näidet tuua, nagu tagantjärele selgunud on. Sihtasutuse juht muuhulgas pakkus võimalust staadionitele reklaamplagud üles panna kokkuleppel, et tasutakse otse jalgpalliklubile.

Iseenesest näeb asi üllas välja. Keegi toetab klubi ehk MTÜ-d, et viimane saaks spordivaldkonnas tegutseda. Vastutasuks saab staadioni aiale reklaam üles.

Staadion kuulub avaliku sektori asutusele, mis muuhulgas teeb kulutusi, et sporditaristu korras oleks. Aga miks mitte sedakaudu saare spordielu toetada?

Kerkivad mõttekohad, et miks just see klubi sellise tehingu teha sai, miks seda ei ole (kõigile) teistele välja pakutud. Hiiumaa Spordiliitu kuulub ehk saarel tegutseb ju ühtekokku ca 30 klubi. Lisaküsimusi tekib, kui sihtasutuse juht on ise konkreetse klubi juhtisikute seas.

Teine näide.

Spordikool ostis transporditeenust paljuski Hiiumaa Kogukonnateenused MTÜ-lt.

Kohati on jälgi segatud ehk sõidu tellis MTÜ Hiiumaa Jalgpall (kus K ei ole juhatuse liige, vaid projektijuht, seega juriidilisi konflikte ei teki - JOKK). Samas tasus Spordikool korduvalt nende klubi poolt tellitud reiside puhul Kogukonnateenuste bussi praamipiletite eest.

Hiiumaa Jalgpallile tasus aga arveid "sõidukulude vahendamise" eest. Lisatud üks näide. Pöörakem tähelepanu ka kuupäevadele.

Võimalik, et Kogukonnateenused ongi saare parim transpordiettevõte. Või et pakuvad soodsat hinda, häid tingimusi. Aga kui ei ole (kolme või üldse ühtegi) hinnapakkumist võetud nagu tegelikult avalikus sektoris talitama peaks, siis ei saa seda kinnitada, kas need väited, miks just sealt teenus telliti, on tõesed. Liiatigi tekitab küsimusi asjaolu, kus Kogukonnateenuste esindusõiguslik isik on sama, kes juhtis Spordikooli.

Arvestades, et tegemist on/oli transporditeenuseid pakkuva ettevõttega, kus tipphetkel koguni 3 inimest tööl ning asjaolu, et bussiga sõidutati noori võistlustele (eeldame, et roolis oli kutsetunnistusega juht), siis keskmine brutopalk 55 või 105 eurot kvartalis tekitab küll küsimusi. Inforegistri andmed.

Kolmas näide.

Spordikool unustas - kuniks valla spordispetsialist sellele tähelepanu juhtis - sihtasutuse juhi enda lastele treeningute eest arveid esitada.

Eelmise aasta 20.juulil, kui töösuhe lõppenud oli, saime e-kirja:

"Tere,

palun klaarime ära mulle mitteesitatud arved."

Neljas näide.

Spordikoolis töötas teiste seas sihtasutuse juhi abikaasa. Millegipärast oli tema tööleping teistest soodsamatel tingimustel.

Tõsi, siin on tegemist taaskord JOKK-skeemiga. Sihtasutuse juht valmistas küll töölepingu ette, ent selle allkirjastas Spordikooli poolt nõukogu esimees.

See oli ainus tööleping, kus teise treeneri asendamine ekstra tasustatud - 12€/tund. Teistel oli töölepingus "vajadusel teise treeneri asendamine" põhitööaja ja põhipalga sees või asendamine lepingus ära märkimata.

Ei saa ka väita, et see soodustus on tekkinud hiljem, kuna G tööleping on sõlmitud 2018 ning üheski 2019. aastal sõlmitud lepingus selliseid tingimusi ei ole nagu talle pakuti.

Ma kindlasti ei väida, et reedese arutelu taga oli kellegi soov asju kuhugi suunas või kellegi kasuks lükata. Pigem oli tegemist olukorraga, kus kõiki detaile päeval vestlusringis ei avatud ning õhtul lisandusid sotsiaalmeedia postitusse argumentidele emotsioonid.

Aga et sinna arutellu sekkus (jagamiste ning meeldimiste järgi saab FB-s ka ühtteist järeldada) kohe ka K, siis see tegi ettevaatlikuks. Just eespool välja toodu põhjal. Kahjuks ei olnud need näited sugugi ammendav loetelu.

Hiljem on sotsiaalmeedia arutelus räägitud hinnakirjast. Nõukogu kiitis selle suvel heaks ning andis asutuse juhile suunise hinnakirja alusel ettevõtjatega läbi rääkida. Tänaseks ei ole ühtegi lepingut sõlmitud. On peetud eelläbirääkimisi. Kolmapäeval on hinnakirja kehtestamine vallavalitsuse päevakorras. Sel nädalal peaks kodulehekülg avalikuks saama. Spordikeskus kui asutus ei ole veel ametlikult avatud.

Olen kindel, et kõik, kes soovivad Hiiumaa sporti (nii laiemalt seda mõistet võttes kui ka asutust) toetada, selleks ka võimaluse saavad. Protsess on tõhusam, kui me sellesse poliitikat sisse ei too, vaid tegutseme valla vara korra järgi, kus asutuse juhil on kasutada kinnitatud hinnakiri, millest lähtuda ning kokkuleppeid sõlmida.

Teisipäeval toimus uus nõukogu koosolek. Kuna reedene arutelu jäi pooleli, aga ka seepärast, et mis järgnes. Nõukogu jõudis reklaami hinnakirja ning Spordikeskuses reklaampindade kasutamise osas ühisele seisukohale, mille vallavalitsus kolmapäevasel istungil tõenäoliselt ka kinnitab. Loodan, et siit edasi suudame taaskord spordi sisulise poole esiplaanile tõsta.

Internet

Arutelu kiire interneti osas on hoogu kogunud.

Naljatledes öeldakse, et kiire internet tuleb hästi aeglaselt.
Saan sellest aru. Edulugu ei ole sellest Eesti jaoks saanud. Loodame, et täitsa risti vastupidi ei lähe.

On kaardistatud - näiteks Eesti Energia, aga ka vallavalitsuse poolt - soovijate hulka ja asukohta. On tehtud eeltööd. On planeeritud ja kavandatud. Midagi on isegi ära tehtud. Ehk ühenduse võimalus on siin-seal loodud.

Uus plaan annab lootust. Aga samas tasub olla ka skeptiline.

Aprillis saadeti "Eesti lairiba arendamise plaan 2021-2030" avalikule konsultatsioonile. See sai ohtralt vastukaja, mistõttu suvi kulus ettepanekute analüüsimiseks.

6. septembril sai Hiiumaa vallavalitsus MKM-ilt kirja:

"Kogu saabunud tagasisidest lähtudes oleme praeguseks teinud järgmised otsused:

• Tellisime Statistikaametilt täpsema  analüüsi  elanike  paiknemisest  ja  aastaringses kasutuses olevatest majapidamistest.

• Võttes arvesse sideettevõtjatelt tulnud soovi täpsema KOVide ja riigipoolse nõudluse kaardistamise  järgi  ning  KOVide  soovi  osaleda  piirkondade  valimisel,  oleme kavandamas KOVide kaasamist, et KOVid saaksid määrata oma territooriumil teatud osa asustusüksuseid, mis oleksid esmajärjekorras toetuse sihtpiirkondadeks. Arutame veel Eesti Linnade ja Valdade Liiduga, mil viisil seda teha täpsemalt.

• Eelnevast  tulenevalt analüüsime  ka  eelarve  jaotamist  maakondade  asemel  KOVi täpsusega, millesse sisendi annab Statistikametilt tellitav analüüs.

• Toetuse suuruse osas lähme edasi põhimõttel, et maksimaalne toetus on 3000 €/aadress ja maksimaalne toetuse osakaal on 70% projekti maksumusest.

Toetuse tingimuste ja hindamiskriteeriumite osas koostame veel lõplikke ettepanekuid, selleks on Majandus- ja   Kommunikatsiooniministeerium   alustanud   toetusmeetme  määruse eelnõu välja töötamist. Täiendatud  lairiba  plaan  valmib paralleelselt toetusmeetme  määruse eelnõuga järgnevate kuude jooksul. Informeerime kindlasti kõiki kaasatud osapooli, kui uuendatud lairiba plaan ja meetme määruse mustand on valmis täiendavateks aruteludeks."

Ehk kui soovitakse kaasavalt jätkata ning osapooled saavad ka määruse mustandi osas kaasa rääkida, siis on ebatõenäoline, et novembris meede avaneb. Samas on mõte igati mõistlik, st küsida osapoolte arvamust.

On küsitud, miks vald hetkel midagi rohkem ei tee.

Tegelikult on korralik eeltöö tehtud, mida viimati tunnustas ka IT-minister. Kevadel valmis 120 küla kohta eskiislahendus koos hinnakalkulatsiooniga. Selle pealt oleks võimalik hankesse minna ehk töö teostaja leida. Aga seda ei saa me enne teha, kui meetme lõppdokument olemas - ehk tingimused paigas ning rahastus selge.

Ja raha on suur võtmekoht.

Lairiba arendamise plaani järgi on Hiiumaale ette nähtud 2,9 miljonit, mis jaguneb viie aasta peale. Sel ja järgmisel aastal 507 000, järgmisel kolmel aastal 627 000 aastas. Ajakava tuleb korrigeerida, kuna selleks aastaks ette nähtud raha jääb kasutamata. Kokku on Eestile viie aasta peale kavandatud 69 miljonit ehk Hiiumaa osa sellest on neli protsenti.

Hiiumaalt läks kevadel teele ettepanek lisada meetmesse rohkem paindlikkust. Hetkel on lairiba arendamise plaanis maakondadele planeeritud raha jaotatud viie aasta peale. Kui piirkonnas on eeltööd tehtud, võiks ettepaneku kohaselt piirkonnale ette nähtud raha kiiremini ära kasutada. Tõsi, see tähendab seda, et mõni teine piirkond peab oma tööde suurema mahu jätma perioodi lõpuaastatesse, kuna riigi arvestuses on ikkagi igaks aastaks kindel summa planeeritud. Ja see on koht, miks sellist muudatust teha ei taheta. Minister andis saarel käies lootust, et paindlikkus saab meetmesse. Ootame määruse mustandi ära, see annab selgust.

Teame ju, et Hiiumaal ehitamine on kallim kui mandril. Mida rohkem siin korraga ette võtame, seda soodsam tuleb tükihind. Ehk et kui ajatame tööd viie aasta peale, siis tõenäoliselt saame sama raha eest vähem tehtud. Arvestades ka seda, et (ehitus)hinnad aastatega kerkivad, mitte ei lange.

Teine ohukoht on ülepakkumine. Ehk et kui korraga asuvad kõik 15 maakonda hankeid läbi viima - ja selle töö peale oskajaid ehitajaid on loetud hulk -, siis avaldab see mõju ka hindadele. Eriti just kaugemates ja suure hajaasustusega piirkondades.

Ei taha olla pessimist. Samas ei taha, et inimestel tekib täitumatu ootus. Võttes ette meetmesse planeeritud raha, lisades sellele valla omaosaluse (eelarvestrateegias pool miljonit) ja liitumistasu (3000€ aadressi kohta), saab aasta jooksul kümmekond küla kaetud. Kui meetme vahendid jaotuvad jätkuvalt viie aasta peale. Aga teistsugust dokumenti hetkel ka ei ole.

Vaatasin hinnakalkulatsioone, mis kevadel tehti. Seal on juba arvestatud erinevate lahendustega. Ehk et ühendus luuakse kas maakaabli, õhuliini või raadioühenduse kaudu. Sõltuvalt aadressi asukohast ja spetsialisti hinnangust, milline lahendus kusagil mõistlik kasutada on.

Näiteks kiiresti kasvava Kalana küla katmine maksab üle 200 000 euro. Palade ja Tubala on suurusjärgus 100 000. On ka odavama lahendusega külasid. Aga suurusjärkudest annab see aimu.

Ratas

Sõitsin reedel Kõrgessaare rattarallil. Varasematel aastatel ei ole kuidagi klappinud osalema minek, nüüd siis õnnestus ära näha, mismoodi see võistlus välja näeb. Hiiumaal ju vaid kümmekond võistlust ongi, mis aastast-aastasse toimuvad. Ja üldjuhul olen mõelnud nii, et kui soovid, et teised Sinu võistlust väisaks, siis tuleb ise ka teiste korraldatud sündmustel kaasa lüüa.

Rattaid oli stardijoonel mitmesuguseid. Tavalised maastiku- või tänavarattad. Nende kõrval korralikud võistlusrattad. Samas kui ikka jalgu all ei ole, siis ei aita ka kõige kallim ratas.

Ma rattaga aasta jooksul veidi ikka liigun. Küll mitte võistlusteks valmistumise mõttes. Sestap võtsin stardis tasa ja targu. Kilomeetri jagu niimoodi tiksunud, vajutasin julgemalt. Et juhtgrupp selleks ajaks üheskoos liikus ehk jälgiti mida konkurendid teevad, siis jõudsin nende tuulde. Peale Paope küla jäi väike vahe sisse, see hakkas kärisema ning nii ma üksi jäin. Juhtgrupp libises eest, tagant ei paistnud ka kedagi.

Peaaegu tagasipöördeni - 15 km peal - liikusingi nii. Siis sai järgmine grupp mind kätte. Nendega, enamasti grupi tagaotsas (sest ma ei oska pundis rattarallit sõita :) ), väntasin ehk viiendiku distantsist. Pundis kulgemine on märksa kergem, kui üksi pedaalida. Kuna sel ajal väsimuse märgid kadusid, tekkis tunne, et jõudu on (ning kui on ralli, siis peab ju rallima ka), siis vajutasin enne Paope küla korralikult pedaalidele. Mõtlesin, et üllatan teisi. Tõstan tempot, sõidan vahe sisse. Teised ei viitsi punnima hakata ning libisengi eest ära.

Sel plaanil oli kaks nõrka kohta. Üks rattur võttis tuulde. Ja võib-olla veel olulisem, jalgades ei olnud piisavalt jõudu. Nõndaks võttis grupp mind/meid uuesti kinni. Pedaalisin taas selle lõpuosas ja oleks nii lõpujooneni liikunud. Kui Luidja-Heltermaa maanteelt kõrvalteele keeramise järel mõlemad sääred krampi ei oleks tõmmanud. Jällegi mõnus meenutus, et ka nii võib juhtuda :)

Seega kulgesin üle finišijoone rahulikus üksinduses.