Maraton

Nüüd siis kokku enam kui veerand tuhat kilomeetrit (kui tahta, saab väikeseid asju kergesti suuremana näidata, eks) jooksujalu maratonirajal. Ja selleks liikumiseks on kulunud enam kui ööpäev.

Viimane kord oli pühapäeval. Tallinna maratoni raames, mida kolmandat korda läbisin. Ja iga korraga on ägedam. Nii rada kui ka enda liikumine ja enesetunne ehk nauding sellest, mida teed. Rada läbis seekord näiteks loomaaeda. Mitmed välisriikide jooksjad peatusid ja tegid endast loomade-lindude taustal pilti. Sellist võimalust vist tavapäraselt jooksuvõistlusel ei ole. Ja ma peaaegu võiks mürki võtta, et loomaaias oli ka peaminister. Jääkaru kostüümis, tervitas raja ääres jooksjaid. Jürist võiks seda uskuda küll. Ja kui see ei olnud tema, siis pidi see olema tema teisik. Päev varem ehk laupäeval läbis ta 10 km distantsi, ajaga tund ja neli minutit.

Pühapäevase raja juurde tagasi tulla, siis traditsiooniliselt hõlmas see Põhja-Tallinna piirkonnas tiirutamist. See osa pealinnast areneb ikka väga kiiresti. Iga aastaga on selged muudatused tajutavad.

Jätkuvalt on vahva, kuidas jooksjatele kaasa elatakse ning selle aasta põhjal võiks ehk isegi väita, et liikluskorraldus oli ideaalilähedane. See tähendab, et puudusid autojuhid, kes tigedalt signaalitaks, kuna peavad jooksjad läbi laskma. Sama oli autode jooksjate vahelt läbi laskmine läbi mõeldud ja sujus.

Ise võtsin rajal sihiks liikuda koos 4:30 õhupalliga. Tõsi, õhupallid läksid rajal puuokste tõttu üsna ruttu katki :)  Aga püsisin suure osa ajast selle grupiga koos. Ei julgenud näiteks 4:15 palli valida, kuna enda treenitusele tuleb ikka ausalt otsa vaadata. Aga valitu osutus väga jõukohaseks tempoks. Nii 35 kilomeetrit üheskoos kulgesimegi. Siis tundsin, et on veel jõudu ja libisesin tasakesi eest ära.

Finišisse jõudes ei olnud sidrunina tühjaks pigistatud. Enesetunne oli mõnus. Ja mõnusamaks läks, arvestades sooja vastuvõttu :)

Kuigi eesmärk oli, et liigun valitud tempoga lõpuni, siis preemiaks selgus, et see oli senistest kiireim maraton.