Rohkem sunnitud istumist ja vähem sihipärast liikumist. Kas just üks-ühele sellest tingitud, aga abiks oli vast ikka. Igal juhul nädala teisel poolel käis mingi viiruse-laadne toode kimbutamas. Ei lubanud tal ennast voodisse suruda, aga moel või teisel häiris tegemisi igal juhul.
Õnnestus aga tublisti vastu panna. Pealelõunal, kui Rohukülast tagasi sõitsin, mõtlesin teel mitu korda ringi. Et kas lähen silkama või hoopis pikutan. Valisin esimese. Rahulik kuuekilomeetrine ring ning pärast tundsin, et võit saab koju toodud. Ehk see liikumine tõmbas pildi oluliselt selgemaks ja ilmselt korjab kutsumata külaline lähipäevil viimased kodinad kokku ning lahkub.
Töö juures olid esimesed päevad justkui udu sees. Ehk et nägemine ja liikumiskiirus olid piiratud. Siis kui udu hajuma hakkas, tuli tempokamalt liikuda, sest nii siin kui seal suunas tulid asjad, mida udu sees märgata ei osanud, nähtavale. Praeguseks loodan (ei julge veel "usun" kirjutada), et hägu on kadunud ja saab süsteemselt tegutsema hakata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar