Lõppeval nädalal oli kõneaineks nn Ojasoo-juhtum. Vahejuhtum, mis juba oli saanud lahenduse ning osaliselt unustatudki, kisti nüüd uuesti päevavalgele ja sellest puust kasvas eri suundadesse mitu oksa.
Ei kirjuta siin algsest aktist. Sellele saab üsna ühese hinnangu anda.
Aga hämmastab suhtumine, et kui inimene on korra eksinud, vabandanud, kahetsenud, karistuse kandnud, siis sama patu eest peaks ta elu lõpuni häbipostis olema.
Sellest suhtes on spordimaailma süsteem üsna loogiline. Eksid korra dopingureeglite vastu, saad kaheaastase võistluskeelu. Eksid teist korda, oled elu lõpuni võistluste mõttes pealtvaataja.
Ehk et me peaksime siiski uskuma, et inimene, kes korra eksib, on võimeline sellest õppust võtma, muutuma. Kui ei ehk rikkumised jätkuvad, siis on loogiline karmima karistuse juurde liikuda. Ent ühiskond, kus puudub usk paranemisse, ei ole see, kus mina elada tahaksin või kus ma olen end kolm kümnendit arvanud elavat.
Sellest suhtes on spordimaailma süsteem üsna loogiline. Eksid korra dopingureeglite vastu, saad kaheaastase võistluskeelu. Eksid teist korda, oled elu lõpuni võistluste mõttes pealtvaataja.
Ehk et me peaksime siiski uskuma, et inimene, kes korra eksib, on võimeline sellest õppust võtma, muutuma. Kui ei ehk rikkumised jätkuvad, siis on loogiline karmima karistuse juurde liikuda. Ent ühiskond, kus puudub usk paranemisse, ei ole see, kus mina elada tahaksin või kus ma olen end kolm kümnendit arvanud elavat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar