Volikogu

Täna taas meile iseloomulikum ehk 3,5-tunnine volikogu istung.

Mõtteid igasuguseid. Samas suutsime vist siiski suhteliselt konstruktiivses õhkkonnas teemad läbi võtta. Eelarve osas kirjutan oma arvamuse pikemalt veidi hiljem.

Tuul ja päike

Kümmekond päeva tagasi visati hiidlaste postkasti propagandaleht tuule abil raha teha tahtvate ärimeeste mahitusel.

Leht on täis fakte, aga ainult selliseid, mis sobivad hiigeltuuleparkide rajamist toetama. Räägitakse rahast ja positiivsest mõjust Hiiumaa majandusele. Tegelikkus on aga see, et 15 miljonit iga-aastase hoonestustasu näol korjab riik. Ettevõtja saab vastu ca 100 miljonit taastuvenergiatasusid, mida maksab maksumaksja (see tähendab sina, mina, meie) oma elektriarve kaudu. Mis reaalselt jääb Hiiumaale, ei ole kuidagi tuvastatav.

Esikaanel on pilt Hiiumaast. Ilmselt tahtlikult on Emmaste vald välja lõigatud. Ei kiida meie ideid heaks, siis ütleme, et teid pole üldse olemas, suhtumine.

Teisel küljel on foto, kus tahetakse tõestada, et merel olevaid suuri tuugeneid ei ole maismaale näha. Samas hoopis väiksem tanker või kaubalaev paistab kenasti kätte. Tubli, olete pilditöötluse ära õppinud.

Mis mulle ei meeldi, on laste kasutamine propagandalehes. Ühest küljest näitavad kindlate ettevõtmiste reklaamid selgelt ära, keda tuuleettevõte toetab ja kelle sõnavõttudel tuuleenergia teemadel on raha maitse juures. Teisalt on neil reklaamidel selge taotlus, anda lehele ja seeläbi firmale/ettevõtmisele positiivset kuvandit. Paraku ei ole nimeliselt märgitud treeneritega seda küll kooskõlastatud.

Lehe teostas MTÜ, mis kannab nime "öko". Öko ise peaks viitama keskkonnasõbralikkusele. Samas on ajaleht trükitud üsna keskkonnavaenulikule paberile. Mis jällegi näitab, et raha eesmärgi nimel kokku ei hoita. Iseenesest sellist lehte väga keeruline kokku panna ei ole. Kahtlustan aga, et töö teostaja sai selle eest siiski korraliku kopika. Näiteks lisatingimusega, et kiidab hiigeltuuleparke avalikus ruumis/sotsiaalmeedias nii palju kui oskab ja jaksab.

Kõige mõistlikum lugemine oli viimasel küljel. Loo mõte on iseenesest õige ja tekst sisuline. Autor leiab enda tõstatatud probleemile ka lahenduse. Paraku ei saa seda üks-ühele tuuleparkidega seostada. Ehk et saare elektrivõrgu liitumisvõimsust saab suurendada ka näiteks päikesepaneelide pargi kaudu, mida näiteks Rehemäel tehakse. Loo viimane lõik sedastab, et kui arengut soovitakse, on vaja kompromisse. Mina pakun, et päikeseenergia kasutamine võiks olla see kompromiss.

Mina kohe kuidagi ei ole nõus mõtteviisiga, et raha nimel võib ka oma vanaema vanakuradile müüa. Ehk metsa see puhas ja kaunis loodus - kui hõbeseeklid silme ees terendavad, siis tuleb tegutseda. Ei!

Võimalused

Ühel ja samal päeval toimub rahvusvaheline suusamaraton ning peetakse jalgpalli superkarikafinaal. Kas vaheldusrikas kliima või lihtsalt nii suur riik.

EV99

Hommikul olin lipuheiskamise ajaks ikka üleval, ent hiljem pikutasin edasi. Kuulasin raadiot - stuudios minu lemmiksaatejuht (vähemalt hommikuprogrammide osas) Märt Treier. Eriti sobilik tänasel päeval, kuna ta suudab inimlikkust ja tavainimese igapäeva minu meelest kõige paremini eetrisse tuua.

Päeval mõtlesin (isegi mitmel korral, kui aus olla) ka pikema teksti EV99-ga seoses kirja panna. Ideed jooksid peas ringi. Paraku üsna sihitult ja kambakesi. Ehk üht läbivat joont ei tekkinud. Aga ega polegi nii oluline.

Ilmselt võttis/võtab minu jaoks tänase päeva olemuse kõige paremini kokku Chalice´i laul "Minu inimesed". Sest just inimesed sinu ümber on need, kes tegelikult Eesti moodustavad. Mitte poliitikud, mitte avaliku elu tegelased, kaanestaarid, ega ka kultuuritegelased vms. Aga just inimesed. Need, kes igapäevaselt sinu ümber toimetavad ja elu üleval hoiavad.

Olen õnnelik ja pean olema tänulik, et minu ümber on nii palju häid inimesi. Üha enam olen omandanud ka oskust märgata häid inimesi ning nende väärtuslikke külgi enda/meie ümber. Neid, kes ise ei taha või mingil põhjusel lihtsalt ei ole väga silma paistnud. Aga hoiavad masinavärki töös.

Päeval osalesin Käina valla aktus-kontserdil, mis pühendatud EV99-le. Nagu pärast arutasime, siis positiivne oli, et valla tänukirjad läksidki paljuski neile, kes igapäevaselt, ja sõna otseses mõttes päevast-päeva, oma hindamatu panuse valla ja seeläbi ka riigi heaks andnud/annavad. Tihti ise seejuures tagaplaanile jäädes.

Õhtupoolikul läbisin rattamaratoni ringi ehk jooksin 15 km. Oli üsnagi libe ja kohati päris tugev tuul, seega keskmine kilomeetri aeg oli 6:14, aga mõnus oli. Eriti kuna nii 8 km peal oli kodu üsna lähedal ja läbi käis mõte sinna suunduda. Ent see on lihtne lahendus. Hoopis mõnusam on keeruline hetk üle elada ning oodata, kuni tegevust taas nautima saad hakata. Olgu tegemist siis jooksmise või millega iganes.

Raamat

Kõige muu seas on olnud mahti ka lugeda. Ja nagu keegi on öelnud, et kui ka ühe mõtte enda jaoks kõrvale saad panna, siis on lugemine asja ette läinud.

Viimasest raamatust jäi meelde näiteks mõte: "See ei ole oluline, kes sind vihkavad. Oluline on, kes sind armastavad. Võrdle neid omavahel ja sa näed, et oled õigel poolel."

Mikrofon

Reedel külastasin pealinna.

Tipphetk oli ilmselt pealelõunane jalutuskäik, mille raames silmasin Viru väravate juures meesterahvast, kes kaaskodanikelt abi palus. Härral, kelle samm veidi tiira-taara, rippus kaelas silt kirjaga: "Please help. I need money for beer (no vodka)." Aus mees. Ja eks vanasõnagi ütle, et häda ajab härja kaevu.

Tegelik põhjus oli Kaitseliidu jaoks teksti sisse lugemine ERRi raadiomajas. Väga huvitav kogemus.

Mälu

Laupäeval sattusin Paidesse. Avastasin, et kultuurimaja keldrikohvik on uue ilme saanud. Aga tegelikult ei läinud sellepärast sinna. Vaid mälumängu mängima.

Kuigi algus oli vaevaline ja paar vastust suutsime ka lauda jätta, siis konkurentide jaoks polnud küsimused samuti ülearu kerged. Ehk vastupidiselt minu loogikale olime ka poole mängu järel 24 silmaga 50st võimalikust täiesti medaliheitluses sees. Mängu lõpp kuulus aga meile, viimasest kümnest küsimusest kaheksa pihta ja esikoht.

Vahel hakka või ise ka uskuma, et peakolu midagi siiski talletab :)

Veri

Täna sai kirja 25. vereloovutus. Suured asjad saavad alguse väikestest tegudest. Ehk iga tilk loeb :)

Veebruar 14

Kohati tunnen end nagu Grinch. Ei pea lugu jõuludest- täpsemalt läänelikest jõuludest, kus esikohal tarbimine ja arutu söömine- või ka sõbrapäevast.

Minule sobib hästi ülalolev tekst. Ehk et ma näe, et mingil kohustuslikul päeval kaardi või südamekese kinkimine mind suuremaks sõbraks muudaks. Kes on minu jaoks oluline, see on seda ikka iga päev, mitte korra aastas.

Tõsi, mõned üllatused- näiteks nagu Tiina eile segajate seltskonnas sepistas- on igati sobilikud ja kannavad õiget vaimu edasi.

Ent laiemalt on kõige suurem vara, mida sa sõpradega jagada saad, sinu isiklik aeg. Seda on kõigil ühepalju ja selle kasutamine piiratud.

Viimsi

Täna olime kollektiiviga Viimsi koolis koolitusel.

Mis silma jäi. Suurem osa lapsi (täiskasvanuid ka- kui vaatasid, et keegi oli eksinud näoga, pakuti kohe abi) olid viisakad. Samas tegutseti suure möllu ja sagina sees - 1400 õpilast ikkagi! Seega eks ikka oli neid ka, kes meesterahvana majas müts peas liikusid või koolikeskkonda sobimatuid väljendeid kasutasid.

Klassiruumid, vähemalt need, mida mina nägin, olid veidi steriilsed ja tühjad. Valged seinad, klassi tagaosas mõned taimed ja eesotsas õpetaja laud-arvuti-projektor. Pigem olen harjunud isikupäraste või õppeainele sobivalt teemakohaste klassiruumidega.

Eks nii suurel kui väikesel koolil ole omad eelised. Suuremal kindlasti rohkem ressurssi, mis tähendab paremaid IKT-võimalusi või kõrgemat töötasu (mis peaks võimaldama suuremat pühendumist ühele asjale). Samas individuaalset lähenemist õpetaja-õpilase kontakti puhul on vähem. Kindlasti on ka meie koolitoit maitsvam :) ilmselt üsna sarnasel põhjusel. Ja kui puhtalt isiklikust aspektist lähtun, siis mulle nii suur mürafoon ei sobi. Eks see ole individuaalne ja sellega on võimalik kindlasti harjuda, ent jah, see ei ole minu jaoks.

Nii enda nähtu, kui ka kolleegide kogemus, mida tagasiteel jagasime, kinnitas, et tegelikult ei ole meil mingit põhjust neile alt üles vaadata. Ei tehta seal mingeid imeasju, tundide ülesehituse juures pole meile tundmatuid lisadetaile ega muud säärast. Loomulikult on ka statistika seda kinnitanud- võta või PISA, mis näitas, kuivõrd kõrgel tasemel on Hiiumaal loodusainete õpetamine-, ent vahetu kogemus aitab seda meelde tuletada ja kinnistada.

Mingis mõttes on Hiiumaal ka hoopis paremad tingimused. Kasvõi juba mainitud loodusainete õpetamise osas. Ehk võimalused kõike praktiliselt õues teha ja vaadata-katsuda. Lisaks üldse õuesõppetundide võimalused, mille huvist meile ka seal räägiti. Aga on ikka vahe, kas teed seda matkatoolil muruplatsil, millest ei ole võimalik liiklusmüra lahutada või reaalselt looduslikus keskkonnas.

Ehk alati ei kehti reegel, mida suurem, seda parem.

Päike

Terve nädal on päike säranud. Täitsa lust oli hommikuti kooli/tööle jalutada. Sattus nii, et sel nädalal oli mul enamasti alles 9-ks vaja minna. Seega sain liikuda täpselt siis, kui päike aeglaselt, ent kindlalt end metsatuka varjust mere kohale, kesk taevalaotust ajas. Justkui unine jõmm, kes teki alt välja poeb. Esiti veidi vastumeelselt ja arglikult, ent kui aru saab, et ees ootab vahva päev, siis juba kindlalt ja rutakalt.

Kui muidu tuli liikumisnorm jalutades ja tööl kehalise kasvatuse tundides täis teha, siis laupäeva kasutasin jooksmiseks. Lasin ühe Emmaste rattamaratoni ringi ehk 15 km tuli kokku. Mönus ilm, saateks isegi linnulaul (ei julge küll kirjutada, mis linnud need olid) ja väga kergelt läks. Võinuks vast poolmaratoni ka see päev läbi lipata. Täna trenni ei teinud, ent üle 20 tuhande sammu sain siiski kokku.

Ja kui pea on selge, siis võib ka mõttesporti teha. Reedel võtsin sel hooajal esimest korda Kärdla mälumängusarjast osa. Kui tiimil oli seni üle kivide-kändude läinud, siis nüüd õnnestus meil kolme sekka tulla. 40 punkti, kui võitja kogus 42. Ei taha- või tahaks küll, aga tean, et see nii ei ole- öelda, et mina asja nõnda muutsin. Samas jaanuari lõpus sain ka Maakilvas kaasa aidata, et sats A-finaali jõuaks. Eks siis laupäev Paides annab selgust, mis seis tegelikult on.

Kogukonnakoosolekud

Hetkel viime valla eri otskondades läbi kogukonnakoosolekuid. Sellest kirjutasin ka Hiiu Lehes.

Ise olin kümne aasta eest selgelt haldusreformi toetaja. Paraku ei ole reformijad kümnendi jooksul väga usinad olnud. Ehk valitsuse tasandil ei suudetud detailides lõplikult kokku leppida enne, kui vanker teele lükati ja need, kes utsitavad suurt pilti vaatama, ei näe seda ise hoopiski. Mismoodi siis tõlgendada, et haldusreform ja riigireform ei ole ühte jalga astunud?

Koosolekutel on keskmiselt nii 15 osalejat olnud. Ja meelsus on, et pigem tegi volikogu õigesti, kui keeldus vabatahtlikult üheks Hiiumaa vallaks ühinemast. Ja et praegu tuleb korralikult tööd teha, et asjalik põhjendus vabariigi valitsusele esitatud saaks, et miks ikkagi Emmaste peaks iseseisva vallana jätkama. Aega selleks on 15.maini.

Samas käis volikogu esimees välja mõtte, mida koosolekutel toetatud on ja mida ma ka ise õigeks pean. Ehk et kevadel tuleks läbi viia rahvahääletus, selgitamaks vallaelanike meelsuse tuleviku osas. Arvan, et mõistlik on seda teha siduvana. Ehk kui volikogu seda teed läheb ja elanike arvamust küsib, siis peab vastus olema volikogu jaoks määrav. Mitte nagu haldusreformi seaduse raames toimunu. Näiteks Käinas ütles 27 inimest ühinemisele Hiiu vallaga "jah" ning 36 inimest "ei". Volikogu aga häältega 8-5 "jah". Siinkohal ei taha üldse peatuda sellel, miks vaid poolsada inimest üldse oma arvamust avaldas.

Minu enda jaoks on aga peamine küsimus hoopis see, et kuidas edasi? Et mismoodi ühe või teise variandi puhul toimetada.

Poliitika

Sel nädalal käis minister Korb välja mõtte riigigümnaasiumid omavalitsustele üle anda.

Mõtlen, et kas tõesti on eesmärk pidevalt meediasse pääseda ja lihtsalt ei suudeta muul moel seda eesmärki saavutada. Või ongi sellised mõistetamatud mõtted reaalselt arutlusel.

Ei näe sellel kohe üldse mingit mõtet. Sellega tõmmataks kriips peale suuremale osale gümnaasiumireformi ideedele/eesmärkidele. Vahepeal võetud suund, et põhiharidus peab lapsele võimalikult kodulähedane olema, keskhariduses panustame aga sotsiaalsetele oskustele ja ühtlasele õppetasemele (ehk koolis/klassis on vaja ka kriitilist massi õppureid), oli minu meelest õige.

Samamoodi astus rehale minister Simson. Väites, et just maavanemad on need kurja juured, kelle vastuseisu tõttu ei ole võimalik tasuta ühistransporti üleriiklikult veel rakendada. Maavanemate ühispöördumises seisis aga, et teeme ära, juba maikuust. Mispeale oli ministri suu vett täis...