Vahel justkui tunned ette, et midagi võiks tegemata jätta või just ette võtta.
Lükkasin kella viiese äratuse edasi, saades aru, et kuidagi väsinud ja uimane tunne on täna hommikul. Lükkasin äratuse teist korda veel edasi, mõeldes et võib-olla peakski voodisse jääma. Kolmandal korral ajasin siiski kargud alla. Tegin termosega kohvi kaasa, viskasin hommikusöögi kotti ja asusin teele. Tavapärasel ajal poole seitsmese praami jaoks. Ilm oli muidugi värvikas- varasügisene lumi taandumas lörtsi-vihmaseguse sademe ees. Millegipärast mõtlesin veel tee peal korra, et peaks ikka tagasi koju minema.
Aga võitu sai ikka kohusetunne. Sadamas oli olukord tavapärane. Või olin mina lihtsalt väsinud, et täpsemalt asja hinnata. Igal juhul oli minu auto esimene, mis peale ei mahtunud.
Ja et sel nädalal oligi vaid üks loengupäev, siis polnud mõistlik järgmist praami kasutada, et poolest loengust osa saada. Sain teha asju, mida olin homseks planeerinud.
Oleks ilmselt pidanud kohe hommikul sisetunnet usaldama :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar