Teisipäev, 30. august 2016

Nädalalõpp

Ei saa öelda, et nädala lõpus suurt askeldanud oleksin, aga uni oli pühapäeva õhtul õige magus. Kohe nii magus, et näiteks presidendikandidaatide debatist- mis algas poole kümnest- nägin vaid ühte, paariminutilist lõiku. Ja kogu selle aja rääkis täis vaid üks mees. Üks vuntsidega mees.
Varajane uinumine tähendas ka varajast ärkamist. Kella nelja ajal, võib-olla tsipakene varemgi, tegin silmad lahti. Kuulasin vihmasadu, proovisin uuesti uinuda. Ei õnnestunud.
Aga reedel olin pool päeva tööl. Siis lõunapaus ja Kärdlasse jalgpallimängu vilistama. Iseenesest ei olnud viga. Teistpidi, eriti arvestades, et püüan endale kõrge lati seada, ei saa ka rahulolust rõkata. Aga suuri prohmakaid reeglitest lähtudes polnud. Küll ei saa ma vahel aru, mis eeskuju annavad treenerid noortele. Sedapuhku külalistiimi treener, kes ühel hetkel hõikas poistele, et ärge kohtunikku tähele pange. Milliseid väärtushinnanguid sa sellega edasi annad? Isegi kui kohtunik sel hetkel eksis ja sinul kui treeneril oli õigus. Ja kui sa pead vajalikuks niimoodi hõigata, siis miks ma ei kuule sellist repliiki olukorras, kus kohtunik sinu tiimi kasuks eksis? Või kas sinu tiimi kasuks ei saagi eksida - kui on sinu pall, siis on kohtunikul alati õigus?
Ma ei saa üle sellest, et laste- ja noortespordi juures ei tohiks võit primaarne olla.
Mängult aga liikusin laagrisse, tehes kiire vahepeatuse kodus. Senisest erinev kogemus. Sattus nii, et kuigi tegemist oli hiidlaste suvise suurlaagriga, oli lõppkokkuvõttes külalisi rohkem ja pigem oli nii, et pealinlased korraldasid hiidlastele laagrit. Samas sai aimu, mida ja kuidas on võimalik suurema ressursi korral, eelkõige just inimressursi, teha.
Laupäeval lippasin juba ennelõunal minema. Külade päevale. Tantsima ja haldusreformiteemalisele arutelule, mis kenasti kahe tantsuetenduse vahele päevakavas sattus.
Siis uuesti kodus kiire riiete vahetamine ja tagasi laagrisse. Et siis pühapäeval ennelõunal taas minema lipata. Sel hommikul tuli küll tegusam olla, sest spordipäeva raames pandi ka juhid võistlema. Sealt siis taas jalgpallimängule. On ikka vahe sees küll, kas vilistad noormeeste mängu, kus oled üksi platsil, silmitsi 22 mängija ja treenerite-lapsevanematega, või meeste mängul, kus sul on abiks äärekohtunikud. Mäng ise oli üsna ühte auku, 10:2 skooriga, et see avaldas mõju ka üldisele meeleolule platsil. Ehk vist õnnestus mäng kontrolli all hoida. Kuigi kripeldama jäi paar võimalikku penaltiolukorda. Suures plaanis ei muuda see midagi, kas võit tuli 10:2 või olnuks 12:2. Samuti pead vähemalt 100% kindel olema, kui penalti määrad. Aga siiski, vähemalt kaks fifty-sixty olukorda oli veel. Seda enam pakkus üllatuse kohtunike määraja liidust, keda vaheajal kohtasime ja kes oli tulnud meie tegevust vaatlema. Kui poolajal oli jutt pigem õpetussõnade poole kaldu, siis isegi imestasin mängujärgse kokkuvõtte üle. Koolipoisina saanuks nelja kätte ja neli on ju hea.

Kommentaare ei ole: