Esmaspäev, 15. august 2016

Ungari

Ausalt öeldes on üsna harva võimalus ette planeeritult end kümneks päevaks kõigest välja lülitada. Ja puhata! Omaette puhkus on juba see, kui oled eemal televisioonist, raadiost, internetist ehk meediast. Harvad telefonikõned, ent ei ühtegi teadet saabunud meilist või kiirsõnumist.

Aga just selline võimalus mul oligi. Reis Ungarisse, Mako linna, tantsufestivalile. Mis ei kujunenud siiski puhtaks ja selgeks põhiroaks, vaid üheks maitsvaks eineks mitme teise korraliku kõhutäie ning maitseelamuse seas.

Päev 0.
Kogunemine Käinas. Kogu seltskond oli enne bussi saabumist kenasti paigas. Pigem hiidlaslikult-eestlaslikult tõsiste nägudega kui et üleolevalt rõõmustamas. Aga ega üleminek ehk lülitumine puhkuserežiimile ei olegi nii lihtne.
Esimene peatuspaik oli armas Heltermaa sadam. Et kogunemine oli sätitud kella 19-ks, siis saime kella poole üheksast praami piisavalt kaua oodata. Õnneks oli Tiina taibanud pisikese kollase rõõmukera kaasa võtta, mis reisi jooksul korduvalt meie aega sisustas. Ehk esimese võrkpallimängu pidasime juba sadama territooriumil.
Kui praamisõit ka selja taha jäi, siis koukisid paljud linnaloa taskust välja. Ikkagi mandrimaal. Ehk kodu oli juba kaugel ja nüüd võis vabamalt võtta, isegi naerda ja nalja visata.
Bussisõitu sisustasime unejuttudega, kuigi suikuda ei sobinud, sest südaöö paiku võtsime Pärnust ja Paikuselt sealse rühma peale. Kui esialgu hoiti ehk veidi distantsi, siis reisi jooksul hakkas kaks rühma üsna hästi klappima. Ja nii me sõitsime ja sõitsime ja sõitsime...

Päev 1.
Raske on tõmmata piiri, kuskohast see konkreetne päev algas. Ega seal suurt vahet lõppenud ööga polnudki. Bussisõit, kätepesupeatus bensujaamas, bussisõit jne. Hommikusöök kusagil Poola linnas. Et see peatus oli nii põgus ja kulus enamjaolt jalgade sirutamisele, polnud mahti uuridagi, mis linn see täpsemalt on.
Teel Varssavisse jäi silma teeremont. Kui meil tehakse teetöid ikka jupikaupa, siis seal oli poolsada kilomeetrit mitmerealist kiirteed korraga ette võetud. Mis sest, et seal marsruudil liikujad pidid käigu ja tempo seetõttu üsna alla võtma. Kõik on parema homse nimel - täna kannatad, ent homme on sul korralik maantee ukse ees. Suur riik, suurelt võetakse ette.
Silma torkas ka, et kui palju seal ikka kirikuid on. Igas linnas mitu, olgu see siis kui suur linna tahes. Aga ka väiksemates kohtades, mis tee äärde jäid, oli kõrget taevassesuunatud torni näha.
Peagi, veidi peale lõunat vast, olime igal juhul Poola pealinnas. End hotelli sisse seadnud, läksime kesklinna. Taksojuht rääkis vene-inglise segakeeles linnast ja selgitas ka seda, et turistina sattusime sinna väga tähtsal päeval. Kui tähtsal, see selgus hiljem. Tegime ühes kohvikus peatuse, et kohalikku toodangut maitsta. Täistunnil kõlasid kirikukellad ja kogu liiklus- reaalselt, nii autod, bussid kui kõik inimesed kes seal jalutasid- jäi minutiks tardunult paigale. Tõusime meiegi ja imetlesime seda. Kõik oli täpselt nii nagu taksojuht rääkinud oli. Saime teada, et sellega mälestati 1944. aasta sündmusi. Sel ajal sakslased taganesid ja 1. augustil algas Varssavi vabastamine punaarmee poolt. Ega neil vist suurt kiiret polnud, nii et see võttis neil kaks kuud. Samal ajal hävitasid sakslased nii palju linna ja inimesi, kui suutsid. Kohalikud püüdsid vastu panna, aga nappis nii inimressurssi kui relvi-moona. Kui olime juba tagasiteel, nägime peatänaval ka rahvuslaste marssi.
Plaanisime tagasi hotelli jala minna, nii 7-8 km oli sinna teadjate sõnul. Samas kui umbes poolel teel pakuti, et läheme taksoga, olin nõrk ja liitusin pakkujatega. Sealjuures tellis meile takso kohalik politsei, kes tänaval korda valvas. Tugevamad jalutasid muidugi kogu tee jalgsi. Loll on see, kes vabandust ei leia- oli vist selline vanasõna?- ehk et minu valiku põhjuseks polnud mitte odav taksokilomeetri hind, vaid jalad. Viimased päevad kodusaarel püüdsin tavapärasest rohkem sporti teha, misjärel pea tuhat kilomeetrit bussis istumist polnud just parim variant taastumiseks. Kangetest reitest sain lahti alles Ungarisse jõudes.

Päev 2.
Hommikul startisime vara. Mis kell täpselt, ei teagi enam, aga vara oli see igal juhul. Varem kui esialgu plaanitud, sest põikasime Krakowist läbi. Teekond sinna kulges nagu bussisõit ikka. Kes tukkus, kes magas. Igal juhul Wisla äärde me jõudsime ja saime linnaga tutvust teha. Kaunis loss kõrgus jõekaldal ja sealt alla ning sisemaa poole jäi vanalinn. Sinna minnes pakkusid silmailu hobukaarikud ja mitte sellised, millega heinu vedada, vaid a la pulmavankrid ehk korralikult üles viksitud. Linnas märkasin juba varem paavsti pildiga plakateid, linnas mingit hoonet, kus suured samasisulised plakatid ustel-akendel ning ka selle ees seisvatel autodel. Sain teada, et mingid ülemaailmsed kristlikud noorte päevad vms. Keeleoskusega oli üldse nii ja naa. Kohati osati rohkem vene, kohati rohkem inglise, kohati mitte kumbagi keelt. Aga pea igal pool saime kuidagi sõnumi edastatud.
Teel Slovakkiasse peatusime ühe vana puukiriku juures. Jeesuse altar, puust voolitud, oli rohkem 500 aasta vanune. Pole paha. Kingituseks meid sinna sisse laskmaks laulsid kaunimate häälepealtega eestlased kodumaist laulu. Kõlas hästi küll.
Esimene peatus Slovakkias oli Vlkolineci küla ääres. Mägiküla, mille puumajad 18.-19. sajandist, ent mainitud juba 14. sajandil. Peale bussis istumist oli üsna ergutav sinna minna. Enamus valis otsema tee, mis aga tähendas pehmet rada ja suuremat koormust. Ise proovisin külast veel edasi liikuda ja kõrgemale tõusta. Väga kaugele ei jõudnud, kuna kokkulepitud väljasõidu aeg pani piirid ette. Aga Endomondo järgi käisin 850m peal ära. Tagasi tulid pea kõik maanteed mööda ehk pikemat rada, mis osutus mõistlikuks valikuks. Nutikad lausa jooksid mäest alla, et jalgu hoida :)
Ööbisime Zwolenis. Kohe hotelli kõrval oli loss, mida bussijuht-giid soovitas külastada. Et õhtul selleks muude tähtsate asjade kõrval mahti polnud, suundusime väiksema grupiga veidi enne südaööd seda kaema. Et seal olid turvakaamerad, jäi Jürgen enne neid ootamatult seisma, silus soengu korda ja taasliitus meiega kiiresti. Otsustasime otse hotelli mitte minna, vaid seal linnas olevale ägedalt laiale ning pikale kesktänavale kiigata. Ja polnud palju vaja kõndida, kui kuulsime eesti keelt. Olid teisedki värsket õhku hingama tulnud.

Päev 3.
Ilmselt oli äratus seekord hilisem, sest hommikusöök oli vist alles seitsmest. Seejärel suund Ungarisse. Budapesti ekskursioon, millest esimene osa oli kangelaste väljakul. Iseenesest huvitav ja päris kena koht, kus sinna rajatud monumentide kaudu sai visuaalse pildi Ungari valitsejatest ja ajaloost. Ent üpris palav oli ning pigem oleks mina sel kellaajal juba lõunat söönud. Aga tegelikult jättis linn ise ikka väga imposantse mulje. Eriti kuningaloss. Võimas ja suursugune. Mistõttu võis päeva juba kordaläinuks lugeda. Ent sel oli veel midagi pakkuda.
Teel meie peatuspaika oli lõunapaus mingis üsna väheütlevas teeäärses kohas. Ent guljašš, mida seal meile pakuti, oli küll kõnekas. Korralikult terav ja maitsev, piisavalt suure koguse lihaga täidetud supp.
Makos seadsime end mingi kohaliku kooli ühikas sisse ja peale õhtusööki tegime pärnapuude all lühikese trenni, et tantsud meelde tuletada. Ja et see andis piisavalt energiat, otsustasime üheskoos linnaga tutvust teha. Oma grupile ja selle liikmete arvule sobiva istumiskoha leidsime veidi enne kümmet. Kuigi nägin, et kohvik-baar sel ajal suletakse, küsisin siiski, kas saame siin olla. Omanikel(?) lõi silma särama enam kui kahtekümmet inimest nähes. Kohalikud mustlased oleks meid ilmselt hommikuni seal võõrustanud ja muudkui lahkemaks muutunud. Näiteks õlle hind oli esiti alla euro meie rahas, õhtu edenedes tõusis aga paarikümne sendi võrra. Nii või naa oleksime enne südaööd lahkunud. Järgmine päev pidime esinema. Samas tšehhi-poola-läti noored laulsid ja möllasid poole ööni. Õnneks olen mina nii sügava unega, et kuigi meie tuba oli sisehoovi suunas, kus nad ööd nautisid, ja meie aken avatud, siis lõppes nende üritus minu jaoks täpselt sel hetkel, kui pea padjale panin.

Päev 4.
Ärkasime veidi enne kuute, kuna lahtiste akende tõttu kostis naabertoa jutuvadin ilusasti meie tuppa. Aga polnud probleemi. Soojust arvestades piisas tavapärasest veidi lühemast unest küll.
Ja ees ootas kaunis päev. Sõitsime Cserkeszölösse. A la Laine spaa suurem ja õuetingimustes variant. Mitut sorti basseinid, veetorud jm atraktsioonid ning loomulikult liivaväljak, kus vollet mängisime. Mõnus füüsilist aktiivsust pakkuv vaheldus. Lõunast vahetasime ujumisriided rahvatantsukostüümi vastu. Nii polnudki enne tantsinud, et publikust poole moodustavad palja ülakehaga või bikiinides inimesed. Tegi olemise oma riietes kohe hulka jahedamaks.
Päris õhtul või pigem ikka juba öösel sattusin suhtlema poolakate ja tšehhidega. Sealhulgas ühe 72-aastase Poola pan´iga, kes pakkus ka oma rahvusjooki, mõnusat 60-kraadist rüübet, mille maitse mul veel ka hommikul suus oli. Kuigi võtsin vaid ühe pitsitäie. Maitse pärast. Temaga oli muidugi suhelda keeruline, kuna ta oskas vene keelt, mida mina mitte. Tõlgiks oli teine poolakas, kes Liverpoolis elanud. Paraku inglise keelt ta seal väga selgeks ei saanud, aga vähemalt jutu saime aetud. Ja tšehhidelt jäi meelde, et nende grupp käib kodumaal pidudel esinemas, täites oma programmiga ära viietunnise kava. Tants ja muusika. Segajatel veel on, kuhu areneda.

Päev 5.
Magama sain vist kolmest, üles kuuest. Samas väsimust polnud. Ees ootas veel ägedam päev.
Esmalt hobušou. Kui nad on suutnud need ratsud trikitama saada teisel teel, kui karusid tantsima õpetatakse, siis oli see kiiduväärt etendus. Ahjaa, loomulikult ootas meid sinna saabudes ees kena vastuvõtt. Vürtsikas supp. Tõsi, ootasin isegi teravamat. Ja kui programmi järel meid lõunalauda suunati, siis sinna suppi lisasin juba ise teadlikult pipart-paprikat juurde. Ohsaa, kus võttis õhetama.
Seejärel ootas loomaaed. Ausalt öeldes üsna mannetu ja nukker. Loomad olid väga väikestes puurides-aedikutes ning kogu loomaaed ise jättis näiteks Tallinna omaga võrreldes hoolitsemata ja algajaliku asutuse mulje. Oma väikese pundiga liikudes suutsime tuju siiski piisavalt optimistliku hoida.
Teel Makosse paljude lemmikpeatus, kaubanduskeskus. Siis õhtusöök ja ootas gala-õhtu. Saime aru, et tuleb vist ka sõna võtta ja toimub kinkide vahetamine jms. Seega tegime oma toas rekordpesemise. Kümne minutiga jõudis kolm meest duši all käia. Ükshaaval. Sealhulgas ruumi sisse-välja minemisele ja riietumisele kuluv aeg. Pesemise kvaliteedi arvelt mitte lõivu makstes. Ja kui juba sellest ruumist rääkida, siis saabudes avastasime, et segisti on tõsine ühika-segisti. Ehk vett lendab välja ka sealt, kust seda ette nähtud ei ole. Õnneks oli Kalevil mäkaivari-teip kotis ja sai mure lahendatud.
Kui ametlik osa oli lõppenud ja töö sektsioonides samuti ammendunud, suundusime väikse seltskonnaga kultuuri tarbima ehk öises linnas purskkaevudega tutvust tegema. Oli küll, mida vaadata.
Ahjaa. Mingi hetk teatas bussijuht temperatuuri. Põrandal 42, lae all 48, õues 38.

Päev 6.
Pakun et uneaeg oli veel lühem kui eelmisel ööl. Aga taaskord polnud muret ärkamisega.
Suundusime Szegedi linna, kus anti päris palju aega poodlemiseks ja linnaga tutvumiseks. Kohalik giid või lapsehoidja, kes festivali korraldaja poolt eestlastele saatjaks anti, jagas meile kaardid ja tegi selgeks, mis kus on. Suurema osa seltskonna esimene peatuspaik oli linna suurim kaubanduskeskus. Läks umbes 30 minutit, kui tundus, et oleme Alariga kõikvõimalikud poed läbi käinud ning ka kõikvõimalikud asjad ära näinud. Õnneks oli teisigi, kelle jaoks pood väikeseks jäi. Ehk suundusime linnaga tutvuma. Turuplats, kirik, ülikool. Jõgi, mis aastasadade jooksul linna korduvalt üle ujutanud on. Ja mälestusmärk ungarlaste ´50ndate jalgpallitiimile. Tolleaegse maailma ühele parimale, kui mitte kõige paremale tiimile. Seda nähes meenus mulle kohe, millised ungarlased minu jaoks kõige tuntumad on- Puskas, Kocsis, Hidegkuti jne.
Lõunat sõime kodulinnas. Sealjuures suutis Heli niimoodi oma toast välja tulla, et pani Anneli tuppa luku taha. Ja võtmeid oli vaid üks, ust seestpoolt avada ei saanud. Tema- kumma, mõelge nüüd ise- õnn, et Taavi puudujat oodata tahtis ja seeläbi asja läbi hammustasime.
Meenus Alari, kes päev varem riietusruumis oma kapivõtit otsis. Mõne minutiga selgus, et see on õige ukse ehk tema kapi ukse ees, ta ise oli asjad aga valesse kappi suutnud panna.
Igal juhul õhtul olime Kisszálláses. Oi, kuidas mulle selle linna nimi meeldib. Väike linn võõrustas meid ja peale esinemist oli aus õhtusöögilaud kaetud. Pakuti ka kohalikku toodangut ehk palinkat. Ja nii poolakad, tšehhid, lätlased, eestlased, norrakad vist olid tagasihoidlikumud, aga võõrustajad ise ka tutvustasid oma laule ja tooste ja üldse peaõhtu kombeid. Päris meeleolukas koosviibimine.
Tagasisõit Makosse kulges lauldes.
Et und ei tulnud, siis eestlastest korvpallitiimiga veetsime mõne tunni veel kossuväljakul. Kui oma tuppa läksin, siis püüdsin olla vaikselt ja teisi mitte äratada. Suht-koht õnnestus. Taavi korraks avas silmad, vaatas mobiiltelefoni ja muigas sõbralikult, seejärel keeras teise külje. Pugesin oma voodisse ja vaatasin ka mobiili, et mida ta küll naerda võis. Kell näitas 0516.

Päev 7.
Sai tavapärasest kauem magada. Koguni kaheksani. Mis mõjus minu uinumisaega arvestades hästi.
Enne väljasõitu võtsime tantsurühma sõprusringiks kokku. See, mis peale eelmise õhtu esinemist tegemata jäi, sai nüüd hoopis teisel, ent väga vajalikul kujul tehtud. Hea lahendus, Helgi!
Päev taas veekeskuses. Ujumine, volle, lebotamine. Esinemine.
Õhtul ootas Makos lõpupidu. Peab ütlema, et ilmselt oli soojus ja senine festival juba piisavalt palju inimestest mahlasid välja pigistanud, seega eriti lennukaks see ei kujunenud. Ja et hommikul tuli neljast ärgata, et viiest saaks buss liikuma hakata, siis oli targem öösel üldse mitte magama minna. Leidsin õnneks tubli kohaliku giidi, kes nõustus mulle linnas öisel ajal ekskursiooni tegema.

Päev 8.
Suht punkt kell viis oligi väljasõit. Poodlemisest oli ikka kasu ka. Leidsime kenad kollased kaelapadjad, mida nüüd bussis oli hea kasutada. Ei tea, kas magamata öö või tõesti kaelapadi, aga uni oli magus. Suutsin kuni esimese peatuseni täielikus rahus ja teise peatuseni suhtelises rahus magada. Nii nagu suurem osa seltskonnast.
Peamine peatus oli Tatra mägede juures. Štrbské Plesos. See osa reisist, mida ma reaalselt algusest peale oodanud olin. Kui enamus tõusis mäkke gondlitega, siis kuldne trio valis jalgsimatka. Ilmselt olid ägedad mõlemad, ent minu jaoks oli ahvatlevam siiski jalgsi liikuda. Eriti kuna bussis tuli sel hetkel veel järgmised kaks päeva istuda.
Bussi kütusekulu oli meie algpunkti jõudmiseks tipphetkel 185 liitrit saja kilomeetri kohta. Meil kulus nelja kilomeetri ja 400 tõusumeetri peale umbes pool liitrit vett. Reklaami ohvrina võtsin Red Bulli ka kaasa. Paraku tiibasid see mulle ei andnud... Veidi särtsu ehk küll.
Mäkke liikudes kohtusime ainsate eestlastega selle reisi jooksul. Ainsatega väljaspool meie gruppi siis. Pere, kes nädala Slovakkias veetnud oli. Neid reetsid nende lapsed, kes eesti keeles jutustasid. Meid Segajate T-särgi rinnale kirjutad nimed.
Jala sai meile antud ajaga 1850 meetri peale tõusta. Polnud paha vaade. Peatuspaigas lisaks väike järv. Ja mingid mägikitsed vms. Igal juhul julged loomad. Sain ca kümne meetri peale vaikselt minna, et neid pildistada.
Õhtul jõudsime Popradisse. Üsna rahulik õhtu, kus jõudsime ka veidi olümpiamänge telekast vaadata. Ja tunnistan, et siin andsin korraks kiusatusele järele ehk kasutasin internetti rohkem kui olin endale ette näinud.

Päev 9.
Uni oli magus. Südaööst kuueni. Olin ka uued toakaaslased saanud, nooremad kutid. Seega selleks ajaks kui ma pesnud-riietunud olin, nohisesid nad veel teki all. Ja kui üks duši alla läks ning mina rõdule päeva tervitama, pani kolmas juba taas silmad kinni. Aga eks energiat tulebki hoida.
Võtsime suuna Belianska koobastesse. Et sinna siseneda, tuli esmalt mäest üles minna. Ei plaaninud kiirustada, aga kui Tiina reibast sammu nägin, võtsin seltsiks kõrvale. Liiatigi pidi süsteem selline olema, et iga täistund on ekskursioon ja kui mõni teine grupp ees on, siis peaksime oma tundi ootama. Ehk tasus esimestena piletikassani jõuda. Seal selgus aga, et kokkukorjatud raha on ümbrikus. Ja ümbrik alles liigub üles. Keerasin siis otsa ringi ja sörkisin alla. Täitsa kerge minek oli. Isegi see ei morjendanud, et ümbrik päris seltskonna lõpus oli. Keksisin koos sellega taas üles. Siis võttis leemendama küll. Ootasime täistundi, kui mind ühte punti kutsuti. Nimelt tekkis võimalus, et jookseksin korra veel all ja tooksin bussist korraliku fotokaamera.
Koopad ise olid aga ägedad. Võimas, mida loodus ikka suudab vormida.
Poolasse jõudes palistasid teeääri neljakordsed, ja mitte üksikud, vaid ikka reeglipärased ja järjestikkused neljakordsed majad. Kohalik omapära. Ja pean ütlema, et kui reisi alguses oli sõit veidi kurnav, siis tagasisõit mitte sugugi. Kusagilt ja kuidagimoodi olin energialaengu saanud. Ehk tagasiteel nägi bussiakendest hulka rohkem.
Õhtuks olime Varssavis. Tuttav hotell juba. Pidasime Pärnu-Paikuse seltskonnaga lõpuaktuse. Hotellikoridoris, kuuendal korrusel, liftide vahelisel alal. Aga kust sa parema leiad. Ja tegelikult oli antud oludes päris hubane.
Et seekord tuli kella neljast bussi juures olla, siis polnud jällegi tark magama jääda. Tegime lühikese ringi linna peal ja ajasime varahommikuni juttu.

Päev 10.
Juba enne nelja oldi bussi juures. Kõigil maitsvad hommikueinepakid näpus. Nii nagu siin vaat et igal pool kombeks pakkuda oli. Saiad või burgerid, mida sööja huvides sisuga ülearu täidetud poldud. Õrn võikiht ja värvi mõttes viil seda ja teist. Ja kuigi päev möödus bussis- esimene osa suisa magades-, siis seltskond püüdis ikka meeleolu hoida. Lauldi, visati naljagi.
Et tegime vähe peatuseid ja sõit sujus, jõudsime probleemideta 2030 praamile. Tunnise varuga. Kuigi esiti oli jutt, et kas ja kuidas 2215 praamile jõuda.

Päev 11.
Et Eesti eluga kohanemine lihtsamalt läheks, vaatasime väikese reisiseltskonnaga öösel tähesadu. Olime füüsiliselt Hiiumaal, mõtetes tulime aga alles Ungarist tagasi.

Kui Sa juba vaevusid selle läbi lugema, siis ehk paar pilti ka?

Kommentaare ei ole: