Nädalalõpp

Tempokas ja sündmustetihe periood sai punkti üsna sümboolselt, kirikus. Lipu õnnistamisega. Sobivalt oli talv tahtnud korraks tagasi tulla ehk oli piisavalt krõbe. Aga ega see ei häiri, kui eesmärk õige.

Lipp on justkui riidetükk. Aga tegelikult väga olulise tähendusega. Kui sümbol.

Arvatakse, et üks esimesi nn lippe oli loomanahk toika otsas, mida eemalolevale jahiseltskonnale märguandeks lehvitati, tuletas Kaitseliidu Hiiumaa malevkonnapealik meile meelde. Lipul on suur tähendus ka ühendajana, ühistunde tekitajana. Seda rolli täidab kahtlemata ka Hiiumaa Noorte Kotkaste malevkonna lipp. Rõõm, et nii maavalitsus kui vallad pidasid oluliseks selle toetamist ja sündmusel ka ise osalesid.

Ronaldo

Real Madrid kaotas täna koduväljakul linnarivaal Atleticole. Mängujärgselt teatas "superstaar" Ronaldo, et "kui kõik oleks samal tasemel kui mina, oleksime ehk liidrikohal."

"Ma ei tahaks kedagi halvustada, kuid kui nad pole parimad, siis on raske võita," teatas Ronaldo.

Palun müüge maha see mees. Parim enne on juba läbi, nii mänguklassilt, aga kindlasti vaimselt. Ja see on meeskonnamängus ülioluline, lausa kriitilise tähtsusega. Sellise suhtumisega kaugele ei purjeta.

Volikogu

Veebruarikuu volikogu istung oli üsna istu-ngi moodi ehk kestis kokku 3,5 tundi.

Tulumaksu laekumine oli jaanuarikuus väga hea, prognoosiga võrreldes +13%. Numbrites 87,5 tuhat ehk oluliselt enam kui aasta eest, mil see oli 74,1 tuhat. Vallavanem oli küll pessimistlik tuleviku osas ja vihjas ka väiksema laekumise kohta veebruaris, ent aasta teine kuu on pea alati tagasiminek olnud (põhjuseks nt detsembrikuised preemiate maksmised jms, mis jaanuarile mõju avaldab). 2015.a. oligi veebruar kõige väiksema laekumisega, 68 tuhat. Samas on meie eelarve konservatiivne. Võiks isegi öelda ülikonservatiivne.

Kõike arvestades võib vast öelda, et saime üsna mõistlikud kompromissid eelarve osas. Suurem osa minu muudatusettepanekutest viidi kas vallavalitsuse poolt täies ulatuses või osaliselt sisse, kaks hääletasime volikogus läbi ja ka need said kajastatud.

Vallavalitsuse sõidukulud on minu jaoks kaks aastat kahtlane artikkel olnud. Nüüd sai esialgne kava +26% korrigeeritud +6% peale, mis on mõistlik ja peaks ka reaalsusele vastama.

Väga oluline on, et seltsitegevuse ehk kolmanda sektori tegevustoetuste jaoks leidsime raha juurde. See summa oli aastaid 3200€ peal püsinud, käesoleval aastal on taotluseid laias laastus kaks korda selles mahus. Vald on elujõuline, kui selle külad ja inimesed on ärksad, seega on seltsitegevuse toetamine väga oluline.

Spordibaasi ja -rajatiste remondiks leidsime lisaraha, mis on oluline, kuna vahepeal jäi regulaarne rajatiste korrastamine soiku. Eriti oluline ka selles valguses, et juunis korraldame Saarte Mängud Emmastes ja selleks ajaks peavad võistlusareenid tip-top korras olema.

Märgilised otsused on need, mis volikogu saalis hääletusel olid. Lasteaia abiõpetajate üldisest kiirem palgatõus, et väärtustada haridust ning lastega töötavaid inimesi. Õpilaste huviringitasude kaotamine. Viimasest on palju juttu olnud, ka eriarvamusi, et kas ikka peaks olema vähemalt sümboolne tasu või luua mingi süsteem, et mõni ring on tasuline, teine tasuta. Individuaal- vs rühmatund näiteks või suure materjalikuluga huviring. Aga selget süsteemi pole keegi luua tahtnud/suutnud. Ja mina olen ikkagi veendumusel, et rahaline kohustus ei peaks olema lapse jaoks ringis osalemise motivaator. Laps peab osalema huviringis ikka siis, kui ta ise tunneb selle vastu huvi. Meie ülesanne on talle piisav valik ringide näol välja pakkuda ja võimalused osalemiseks luua.

Kokkuvõtvalt, eelarve menetlemine kulges märksa valutumalt kui aasta eest.

Tants

Nädalavahetusel Paides. Tantsukontsert Kägara. Uus ja meeldejääv kogemus. Muidugi lisaks sellega kaasnenud vilkale tegevusele nagu näiteks südaöine sprindijooksu võistlus E-Piima spordihalli sisejooksurajal. Võimalik, et püstitasin isikliku rekordi :) Ja kui mitte absoluutarvestuses, siis vähemalt öises arvestuses :)

Tantsimisest jääb meelde pooletuhande inimesega üheskoos Tuljaku vihtumine. Spordihallis, mitte tantsuväljakul.

Muidugi mitte nii meeldiv oli ootamine. Kuna truppe oli palju, erinevaid tantse ka, liikumine ja aeg piiratud, siis tuli oodata ning aega surnuks lüüa piisavalt palju. Aga õnneks see on see osa, mis tagantjärele ununeb.

Suusamaraton

Tagantjärele mõeldes oli ikkagi hea mõte suusamaratonil lisaks mikrofoni hoidmisele ka jooksuots teha. Tõsi, valisin lühema trassi, et kindlalt finišialas valmis olla, kui põhijooksu võitja lõpetab. Kaareli vastu ei oleks kuidagi saanud. Ka siis mitte, kui viimane nädal tavarütmis kulgenuks ja väsimust-magamatust närimas polnuks.

Jooksu alguses tundsin küll, et minek on hea ja liikusin julgelt liidri tuules. Kilomeetri peal hakkas selgeks saama, et seda tempot siiski hoida ei õnnestu. Kahe kilomeetri peal, kui lühem trass tagasipöörde tegi, hakkas juba hapnikuvõlg tekkima selles rütmis liikudes. Sestap oli justkui paisu tagant valla pääsemine, kui sinna rajale keerasin ja väledamalt liikuvad jalad kadusid oma teed.

Et 3,5-kilomeetrisel ringil konkurentsi polnud (tugevamad olid ikka pikema otsa valinud), sain lõpus rahulikumalt võtta. Ja väikese pingutuse järel oli ka tunda, et väsimus mitte ei süvenenud, vaid andis alla ja taganes. Liikumine aitab.

Aga väga vahva üritus ja ka rada oli hästi ette valmistatud, rääkimata sellest et ilm ikka täiega soosis seda.

EV 98

Palju õnne, isamaa!

Eesti sünnipäeva tähistan täna sportlikult. Hiiumaa II suusamaratonil. Mis, tõsi, toimub ilma lumeta. Aga kui jääda lund ootama, siis vist ei saaksi maratoniga teise võistluseni liikuda. 2013.a. toimus suusamaraton, kaks aastat jäi ära lumepuudusel ja nüüd siis viiakse läbi jooksu-matkana.

Samas ei oleks mul midagi ka selle vastu, kui EV sünnipäeva puhates pidada saaks. Pikutaks, loeks, vaataks ehk paraadigi. Aga kui sai lubatud abiks olla, siis tuleb olla. Ja eks püüan väikese jooksuotsa ise ka teha, kuigi keha ütleb, et head nahka sellest ei tule.

Esmaspäeval osalesin Käina valla EV 98-le pühendatud aktusel. Natukene üllatas, et saalis oli palju vabu kohti. Samas kontsert ise oli muhe ja konkreetne, ei olnud üleliigset venitamist-miilustamist, aga midagi olulist puudu ka ei jäänud.

Eile siis maavanema vastuvõtt meie koolis. Eriti kui arvestame (aga ka seda teadmata võiks sama meelt olla), et selle toimumine Emmastes sai teatavaks kuu aja eest, pandi kokku superäge asi. Koolimaja hingas juba mitu nädalat selle sündmuse rütmis. Kiitus ja kummardus nende ees, kes asja eest vedasid.

Eks ta nii olegi, et Eestil tervikuna läheb siis hästi ja Eesti on siis edukas, kui nö tavainimesel läheb hästi, kui me ise suudame üheskoos toimetada ja ühiselt midagi vahvat luua.

Sõber

Mulle pühad või tähtpäevad, kus nö käsu korras midagi tegema peab, suurt ei istu. Sõbrapäeva osas seega taas suurt liigutama ei hakanud.

Samas ise üllatusin meeldivalt, kui postkastis (selles metallist ning lukuga avatavas postkastis) üllatuse kirja näol leidsin. Hoopis teine mekk kui e-kiri. Ja mekk nii otseses kui kaudses mõttes :) 

Sellega tuli meelde, kui alles mõni päev varem poes marke ostsin (tõsi, hoopis praktilisema kirja saatmise eesmärgil seekord). Külamees imestas, et kas tõesti keegi saadab tänapäeval paberkirju. Aga eks ta ole, üha enam unustuse hõlma vajub see komme.

Sõbrapäeva puhul on see, et siis vast mõtled sügavamalt, kuivõrd sul tegelikult sõpradega vedanud on. Mitte et ma seda tavapäeval ei teaks. Ma loodan vaid, et suudan seda ka mingil vähegi arusaadaval moel välja näidata. Ja mitte ühel päeval aastas, kui nö peab, vaid siis kui sõbral seda vaja.

Koolis anti täna see. Muidugi teeb meele rõõmsaks. Just seepärast, et see on õpilaste vaba valik olnud. Ja minu meelest ongi õpilane koolis kõige tähtsam. Aga ka seetõttu, et ma ei tegutse spetsiaalselt selle nimel. Teisalt saan iga päevaga üha enam aru, kui palju mul veel õpetajana arenemisruumi on.  Ehk ma ise ei pea end selle vääriliseks.

Paanika

Appi, Odini sõdalased! Kaitseliidu liikmed on ka sellega liitunud. Miks kaitseliidu/kaitseväe juht ei reageeri? jne.

Tänaseks on Terras ja Kiili ka ise sõna võtnud (seni tegid seda madalama astme KL/KV juhid, mille eest asutused jällegi meedias, aga ka ühelt ministrilt piki päid said). Ja olen meestega nõus. Odini sõdalaste teema on üle paisutatud. Samas toodi välja, et see ei tähenda, et nende tegevusel ei peaks silma peal hoidma. On päris selge, et vastavad asutused seda juba ka teevad. Kõigi juhtfiguuride osas on tehtud korralik taustauuring ja kõik odinlaste käigud on teada. Aga sellest ei pea kõva häälega pasundama. Samamoodi ei peaks soliidne ajakirjandusväljaanne või riigitegelane teistpidist paanikat külvama.

Osavald

Uudistes oli juttu, et kavandatava haldusreformi puhul võib komistuskiviks saada see, kas omavalitsuskorraldus peaks tulevikus olema ühe- või mitmetasandiline.

Sotside nägemus on, et tänased vallad jäävad osavalla staatusesse. Mis ei ole halb, kui omavalitsused tõesti nii soovivad edasi minna. Reegel või kohustus ei tohiks see olla.

Aga idee, et osavald tegeleks sotsiaalhoolekande ja koolipidamise, aga ka heakorra ning näiteks teehooldusküsimustega. Siis tekib juba küsimus, et kui osavald saab vastu võtta õigusakte, korraldab suure osa tegevusi, mida ka praegu tehakse, siis miks üldse ühineda?

Olen siinkohal nõus endise regionaalministriga. "Meil täna on soov bürokraatiat vähendada selgelt, muuta avalikku haldust efektiivsemaks, paindlikumaks, kaasaegsemaks. Siis selline samm, kus sisuliselt tekiks osavaldade pealt üks tasand juurde, siis see oleks samm edasi minevikku. Kui selline otsustamine ära killustatatkse, et öeldakse, et te olete küll üks vald, aga valla sees igaüks teeb ise oma otsuseid, siis me ju teame, et tegelikult võimekus langeb, mitte ei kasva," märkis Kiisler.

Hololei

Loen Postimees Arterit ja siin on lugu Henrik Hololeist. Lugu algab väljakutsega lugeda minutiga võõrast teksti maksimaalselt palju sõnu. Henrik saanud kümne aasta eest isaga võidu tehes kirja 195 sõna. Isa oli aga tõeline legend. Vähemalt spordiinimeste jaoks.

No võtsin väljakutse vastu ja lugesin samast ajalehest kohe järgmist lugu. Esimesel katsel 193 ja teisel 201. Salaunistus spordireporteri või -kommentaatori tööst on alles :)

Uni

Suure osa nädalast saatsin mööda graafikus koolitunnid, trennid ja enda liigutamine, seejärel õhtusöök ja uinak 17-18 vahel. Peale seda oli jälle energiat tegemaks mida iganes.

Neljapäeva õhtul (osaliselt öösel) jäin Euroliiga korvpallikohtumist Real Madrid - Moskva Himki vaatama, mis umbes üheni kestis. Reede õhtul osalesin Kärdla mälumängusarjas. Kogusime 40 punkti 64st võimalikust, millega tavapäraselt esikolmikus oleks. Ent seekord, tasavägises ja kõrgetasemeliste skooridega mängus, alles kümnendad. Ja kui aus olla, siis kindlaid punkte jäi lauda ka neli ehk et esikohta (49 silma) ei püüdnuks nii või naa.

Seejärel suundusin Käina noortelaagrisse. Koolimaja sumises nagu sipelgapesa- liikumist oli palju, samas üllatavalt süsteemselt toimus see. Kui lõpuks vaikus ehk öörahu majja sai, nii poole ühe ajal, sõitsin koju. Et hommikul enne kuute teises suunas tagasi sõitma hakata. Praamile. Mandrile. Paidesse. Maakilva A-finaali. Ja tasus täitsa ära see sõit, sest teenisime teise koha. Ise tahtnuks maksimalistina küll veidi teravam pliiats olla, ent kokkuvõttes ei saa midagi kurta.

Puänt oli aga see, et täna hommikul, kui võinuks rahumeeli magada, polnud und kusagil. Nii seitsme ajal sain esimest korda silmad lahti ja enne üheksat oli selline tunne, et terve igaviku olen juba voodis lesinud.

Kevad

Kui arvestada hommikuid ja õhtust aega, mil tööpäev lõppeb- üsna valge on juba-, siis võiks öelda et kevad pole enam kaugel. Kuidagi kiirendatud korras on seekord aastaajad vahetunud. Ja see, et aastaajad vahelduvad, on suur pluss Eesti juures. Isegi aastaringne suvi poleks nii hea variant, kui see, et toimuvad muutused. No kas ei anna kevademärgid lisaenergiat?

Kelly

Spordifännina olen ehk nii paar aastat juba Kelly Sildaru tegemistega kursis. Loomulikult rõõmustasin- nii nagu kõik eestlased?- tema edu üle X-mängudel. Samas kui ma praegu meediat jälgin, siis mul on temast inimlikult kahju. Lisaks ei saa ma aru ajakirjanikest (või siis neile suuniseid andvatest toimetajatest, firmaomanikest). Kõik tahaks justkui tükikest temast saada. Kohati tundub, et reporteritel ei ole midagi (asjalikku) enam küsida, aga vahet pole, midagi tuleb ju küsida, sest intervjuu tuleb kasvõi nui neljaks lõpuni viia. Oleks hea kui ma eksin ja tegelikult on Sildaru perekond hetkeolukorraga rahul, aga ei tundu eriti tõenäoline et 24/7 meediatähelepanu kellelegi mokka mööda on.

Hea valik

Eilse ETV spordiuudiste nö esiküljelugu: "Kolmapäeval jätkub murdmaasuusatamise MK-sari Drammenis klassikasprindiga."

Mis sest, et sel hooajal pole meie suusamehed punktisaajate hulka jõudnud. Mis sest et samas loos ütles ka suusataja Kümmel, et kogu koondis on sammu tagasi teinud. Mis sest, et Tour de ski viimasel etapil jäid meie mehed ka Norra naistele alla. Ja kogu suusatiim ning selle juurde kuuluvad plaanid-vabandused-õigustused sarnanevad juba rohkem Postimehe "staar" Kevin Uljastele kui tippsportlastele.

Aga olgu suusatajatega nagu on, sporditoimetus võiks pädevamaid valikuid teha, mida või keda uudistes- saati siis põhiloona- kajastada. Sest tublisid ja edukaid meil jagub.

* Tänane (03.02) saade lõppes lühikese mokaotsast poetatud lausega, et Eesti suusatajad punktikohale ei jõudnud.