Proovisin tänase päeva puhkamisele pühendada.
Loomulikult jälgisin ka EV 97-ga seotud sündmuseid. Sealhulgas aastapäevakõnesid. Mulle jättis väga hea mulje kaitseväe juhataja kõne.
Kindralleitnant toonitas, et kui me ise ennast ei kaitse, ei kaitse meid keegi. "Meie ise peame oma riigi täitma julgeoleku ja kindlustundega. See kõik algab kodust ja perekonnast, koolist ja kogukonnast." Kirjutan alla. Nii nagu ETV vahendusel üks paraadi jälginu ütles, et mitte sõjamasinad ei ole olulised, vaid ikka sõdurid ehk inimesed seal sees, nii algab ka riigikaitse ikka inimestest ja kodust, mitte kaitseväest.
Terras tõi välja, et pole tähtis, kas oled rahvuselt venelane või eestlane, kui süda tuksub Eesti riigi poole. Sobivalt paraadi toimumiskohale oli tema kõnes mitmeid positiivseid viiteid Narvale ja narvakatele.
"Eesti on piisavalt suur, et olla rikas piirkondlike eripärade, tavade ja pärimuse poolest. Samas on Eesti liiga väike, et jaguneda kivistunud mõttemallide ja pidurdavate eelarvamuste vahel."
Presidendi kõne oli arusaadavalt pikem ja mitmetahulisem. Aga ka kujundirikkam.
THI pidas oluliseks viidata oma eelmise aasta kõnele ja seda laiendada. Mõttele, et mis on meid toonud siia, ei vii meid edasi, lisas ta: "Iseolemise mõte on ise olla, mitte saada kellekski teiseks." President tõi välja, et just siin, Eestimaal on meie õige koht end teostada, ideid realiseerida.
Tema kõne keskne koht oli ka tõe ja vale vastandamine ja tundmine. Paljuski viitas ta Ukrainas toimuvale: "Selle sõja üks peategelane ongi Vale. Ka Euroopa kordas pea aasta kõigi tõendite kiuste, et tegemist on «separatistidega». Ehk siis George Orwelli aegumatut läbinägelikkust meenutades on rahu taas sõda ja vaherahu tegelikult mõrvarlik suurtükituli."
On selge, et Ukrainas toimuv ei ole riigi sisekonflikt, vaid Venemaa toetatud tegevus ehk välisriigi aktsioon. Relvakonflikt ehk sõda. Mis sest, et mitte traditsioonilisel viisil peetav. President saatis lääneriikidele selge sõnumi, et tema meelest ei saa Venemaa suhtes järeleandmisi teha. Et sanktsioonidega tuleb jätkata, kuniks need tulemust annavad.
Toomas Hendrik Ilves tõi ka konkreetse võrdluse II maailmasõja eelsest ajast. Siis tegutses Putini ehk koopia asemel originaal ehk Hitler. Saksamaa oli agressor ja anastas jupp-jupi haaval Euroopat. Lääneriigid, eelkõige Suur-Britannia ja Prantsusmaa lootsid, et kui teha järeleandmisi, siis Hitler ühel hetkel rahuneb. Aga metslooma, kellel vere maitse suus, ei saa enam peatada.
Seda ütles ka President: "Kui minevik on Euroopale üldse midagi õpetanud, siis seda, et järeleandmine tekitab agressoris vaid isu uute nõudmiste järele. Chamberlainid toovad rahusõnumeid, aga mitte rahu."
Eestlastele püüdis ta aga kindlust sisendada. Et meil ei tasu hirmu tunda. "Balti riigid ei ole järgmine «Ukraina». Eesti on kaitstud. Eesti ja NATO julgeolek on üks tervik – NATO kaitseb Eestis iseennast."
Minu meelest oli õige, et President rõhutas hariduse tähtsust. Tõsi, ta on seda teemat ka varasemalt korduvalt oluliseks pidanud. "Eesti rahvas on hariduse-usku. Me tõesti täiesti siiralt usume, et parim, mida vanemad saavad oma lastele pärandada, on hea haridus."
Ta tõi välja ka paar olulist mõtet, millega uus valitsus peaks tegelema. "Tegelikult on haridus riigielu küsimus, mitte kohaliku oma." ja "Tegelik muutus algab siis, kui hakkame õpetama õpilasi, mitte õppekavu."
Kõne lõpetas THI tabava võrdlusega. "Karl Ristikivi [pani täpselt 50 aastat tagasi] oma päevaraamatusse kirja järgmised read: «Vabariigi aastapäev. Vaevalt olen saanud sellele mõelda. Mis mul sellest – kas see oli minu vabariik? See sai selleks alles siis, kui seda enam ei olnud.» Pool sajandit hiljem mõtlevad paljud kodudes, laua ümber või istudes üksi samamoodi: kas see on minu vabariik? Minu vastus on: see on sinu ja minu vabariik. Igaühe Eesti Vabariik!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar