Vabatahtlik

Nädala eest kohtusin Presidendiga. Vabatahtlike tunnustamisüritusel Türil.

Usun, et Toomasel oli suur rõõm minu kätt suruda. Aga tegelikult... ütleme nii, et üpris ootamatult tuli see kutse ja teade aumärgi saamise kohta. Teisalt, eks ta oli omamoodi meeldiv ka.

Mitte et ma tunneks et teen midagi teistest rohkem või paremini. Aga et on neid, kes arvavad, et see, mida ma teen, on õige ja vajalik.

Olen oma elus teinud palju vigu. Öelnud ja käitunud valesti. Teisi alt vedanud. Ka viimase viie aasta jooksul, mil vabatahtliku tööga sihipärasemalt kokku puutunud olen. Kui nüüd praegu vaid (või peamiselt) vabatahtlikul tegevusel peatun, siis paljuski on ebaõnnestumised või komistused tulnud sellest, et ma ei ole osanud planeerida. Olen omadega ummikusse jooksnud. Sest olen võtnud lisaks sellele, kuhu meelsasti panustan, ka muid väljakutseid vastu. Nii tahaks ju kõigile meeldida, nagu ka Ott Sepp oma suure miinusena monoetenduses välja tõi. Ja kui kutsutakse midagi tegema, siis kuidas sa ära ütled. Ikka mõtled, et mis see siis ära ei ole. Teeme ära!

Samas sel hetkel sa ei kalkuleeri, et tegelikult ei olekski mingit probleemi see ära teha...kui ainult seda, teist ja võib-olla ka kolmandat poleks juba samuti lubanud teha. Ja jällegi ei taha ma sellega viidata asjaolule, et vaat, ma olen ikka nii mitme asjaga tegelenud. Kindlasti mitte seda. Sest minu silmad on selles osas küll avanenud, et ma näen, kuivõrd palju on meie ümber neid, kes midagi puhtalt hea tahte pärast ära teevad. Jah, on ka neid, kes kõrvale vaatavad, aga neil ma ei peatu.

Selle ummikusse jooksmise juures on olnud ka see faktor, et ma ei ole osanud puhata. Leida aega iseendale. Ja kui siis korraga selline aken avanes, siis ei tahtnud seda akent enam kuidagi kinni panna. Pigem oli soov hoida see pärani ja värsket õhku hingata, nii palju kui jaksad. Sest kes teab, millal see taas paokile saab.

Aga usun ka seda, et inimene suudab kõige paremini õppida iseenda kogemustest (ja ka vigadest). Loodetavasti olen ka mina midagi õppinud. Ses osas arenenud ja õigeid valikuid teinud.

Sest on selge, et oled efektiivsem, kui panustad millessegi suure võimsusega, kui et panustad natukene siia ja natukene sinna.

Selles osas on muidugi veel arenguruumi. Ma ei ole leidnud väljundit, mis ühtepidi pakuks piisavalt koormust, samal ajal oleks täielikult motiveeriv ning meeldivalt tasustatud. Ent ma olen kannatlik ja tean, et küll see hetk ka saabub.

Praegu ma tunnen, et mul on tahet ja jõudu siin Emmastes midagi teha. Niisamuti on piisavalt väljakutseid, millega tegeleda.

Olen tänulik ka oma tööandjale, et mul on võimalus põhitöö kõrvalt vabatahtlikku tööd teha. Hetkeseisuga, oma mõtetes vähemalt, olen end kooliga sidunud kuni 2017. aasta kevadeni. Siis on üks klass algusest lõpuaktuseni viidud.

All aga viited Türil toimunule.

Presidendi ametlik kodulehekülg, Aktuaalse Kaamera uudistesaade, Päevakaja Vikerraadios, personaalvideo.