Hüpe

Lõpuks ometi sain realiseeritud lõpukingituse oma esimese klassi poolt. Eelmine suvi jäi see kuidagi tahaplaanile. Küll ei sobinud hüppepäev, küll oli ilma sant, küll unustasin ise aktiivne olla ja sellega tegeleda...

Ent tundub, et  valisin õige aja ja päeva. See oli mõnus värskendav süst tööaasta finaalperioodi ning ilm oli lausa suurepärane.

See tüüp on Arsen. Nagu aru sain, siis sealse hüppeklubi juht. Enne hüpet toimus ca kahetunnine koolitus. Ausalt öeldes oli see hirmsam kui hüpe ise. Samas võttis Arsen asja huumoriga. Näide: selgitati, kuidas tuleb valida maandusmiskoht ja mis juhtub, kui ikkagi tuul vms sind puu poole viib. Siis näitab Arsen piksevardale (parajalt kõrge mast seal hoovis)- et "kui sinna otsa kukute, siis tehke suu lahti." Vaatame lolli näoga, et mis mõttes? "Noh, teate ju küll kui kallis on Eestis hambaravi ja esinduslik välimus on tähtis. Nii jäävad vähemalt hambad terveks."

Vot selline masin lennutas meid õhku. Eriti kihvt oli selle tagaosas olev logo- paberlennuk. Ja arvestades, et ta ausõna peal koos seisis, siis oli see õigustatud valik. Tegelikult ei tohi masina kallal norida, sest see on aus tööloom. Teeninud aastakümneid ja ka tol õhtul tegi koos minu hüppega vähemalt kolm lendu. Startis, lendas ja maandus eeskujulikult. Vaid masinas sees olles oli veidi kõhe tunne. Eriti siis, kui uks lahti tehti...

Teisalt see vaade on võrratu- pea kilomeeter tühjust sinu all, tänu pilvitule tuulevaiksele ilmale näed mitmete kilomeetrite kaugusele.

Ja eks kogu selle hüppe juures ongi kõige karmim hetk lennuki uksel seismine. Kui sealt otsustava liigutuse teed, on edasine juba lihtne ja ka hirmuvaba.

"Kui sa meiega kaks aastat vastu pidasid, siis elad kõik üle," öeldi mulle seda kingitust üle andes. Arvestades, et need aastad olid kohati närvekõditavad, kindlasti värvikad ja sündmusterohked, aga loomulikult ka nauditavad, siis oli see igati õnnestunud kingivalik. Veelkord aitäh teile, Emmaste põhikooli 89. lend!

Uus kodu

Üsna ilmekalt näitab minu integreeritust uude koju fakt, et leidsin täna postkastist kutse korteriühistu üldkoosolekule, mis toimus eile õhtul :)

E-kool

Eilne õhtu möödus e-koolis. Nüüd on justkui triiksärk selga tõmmatud ja nööbidki kinni pandud. Jääb vaid krae korrastada ja võibki peole ehk suvele vastu minna.

Nädal

Väga põnev ja tavapärasest erinev nädala teine pool on olnud.

Neljapäev. Hommikul KEATile. Öö oli unevaene. Eelmise õhtu trennis tõmbasin kuidagi ülaselja ära ja see hakkas öösel eriliselt tunda andma.

Roostale saabudes lasin nn tiivanukid seljal tiigrisalviga kokku määrida. Ja et õpetajate koolitus (ehk tunnid, mis lihtsalt ära täita taheti, sest õpilased pidid rajal juhendajata olema) ülearu põnev polnud, kasutasin seda aega puhkamiseks. Lamades oli selg okei. Ja päikseline päev lubas mõnuga pikutada. Vahelduva eduga käisin ringi, ent kokkuvõtlikult siiski puhkasin kogu raha eest. Ja mul oli suur huvi ka seljale puhkust anda (vt reede).

Reede. Selg oli hommikuks juba parem. Taas tiigrisalv ja päevale vastu. KEAT lõpetamine ja suund Rapla poole. Langevarjuhüpe. Kirjutan sellest pikemalt, ent no oli asi, mida tasus oodata :)

Jalad

Eile olid jalad mõnusalt jäigad, nii et pidin teist või kolmandat korda tööle minekuks koolibussi teenust kasutama :)

Pühapäeval neile ülearu puhkust anda ei saanud. Veerand tundi enne avavilet selgus, et mul tuleb II liiga mängul äärekohtunik olla. Hea, et olin plaaninud seda niikuinii vaatama minna.
Ise arvan, et sain hästi hakkama. Kindlasti paremini kui esimest korda II liigas platsil olles. Samas jätab kogu tegevusele pleki üks olukord. Kärdlale löödud (või siis mitte löödud) teine värav. Jäin hetkeks olukorda liialt jälgima ja ei liikunud õigel hetkel palliga lõpuni kaasa. Sel hetkel, kui pidanuksin otsajoonel olema ja fikseerima, kas pall ületas väravajoone või mitte, olin ca 5 m olukorrast maha jäänud. Ja sel positsioonil kattis post nägemise. Seega pidi väljakukohtunik otsuse enda nägemise järgi vastu võtma.

Seejärel D1 liiga mängu vilistamine ja kohe otsa IV liiga mäng. Selleks ajaks olin juba soojusega ära harjunud, ka lihased olid nö konditsioonis. Teisel poolajal võtsin keskkaitsjana ette avantüristliku manöövri vastase karistusalasse. Seda siis kiirrünnaku korras. Pärast jätkus veel jaksu vastase vastrünnak maha võtta. Ühesõnaga jalad olid tublid. 

Küll aga arvasin teisiti, kui olin juba autosse istunud. Puhkerežiimis muutusid need ühe kangemaks ja veel eile andsid tunda. Täna küll kõik okei ja võib õhtul poistega taas trenni teha.

Kassari jooks

Laupäeva hommikul otsustasin 20 km jooksu kasuks. Kuigi eelmise õhtu Copa del Rey finaal valmistas pettumuse, puhkasin hästi välja. Ilm oli ka üsna sobiv, pilvisevõitu.

Kohapeal selgus, et 20,6 km distants on ka ses suhtes õige valik, et stardib 8 meest. 9 km rajale vaid kaks... Küll valmistas tuska vahepeal üpris soojaks kiskunud ilm.

Stardis jäin neljandaks, ent üsna ruttu sain aru, et Kotteri ning Kase tempo ei ole mulle sobiv ja tuleb mööda minna. Samas liider Õunapuu samm oli jällegi liiga tempokas. Otsustasin 5 min/km kiirusega liikuda.

Poole maa peal olid jooksjate vahed üsna suureks kärisenud. Liidrist jäin 2.30, nagu keegi ütles. Samas oli 10 km joogipunktiks oli ikka üpris lämbeks läinud. Ja kahjuks rohkem joogipunkte rajal polnudki...

Sestap tõmbas viimasel viiel kilomeetril jalad kangeks. Väga kangeks. Ja distantsi teise poolega kogunes võitjale 10 lisaminutit kaotust. Õnneks ei olnud tagant ka kedagi tulemas.

Lõppaeg 1:44.26 oli üsna okei. Planeeritud 1:40-st veidi kehvem, aga mitte ülearu. Lisaks andis see kindlust Hiiumaa maratoniks, kus eelmise aasta tulemus peaks purunema.

Foto: Kristi Linkov

Jooks

8. mail oli Isamaalise fitnessi finaaletapp. Laskejooks. Võtsin sellest taaskord osa. Eelmise aasta võit vajas kaitsmist. Sai kaitstud. Samas ajaga rahule ei jäänud. 3 km distants ja 12:48. Okei, kiiremini kui eelmisel aastal (täpselt 13:00). Aga siiski. Taaskord laskmine ei õnnestunud ja võttis ülearu aega- mõlema tiiruga langesin teiseks ja pidin jooksurajal kiiremat tempot tegema, et liidripositsioon taastada.

Homme on Kassari jooks. Et liigamängude ajad ümber said tõstetud, saan osaleda. Vaid distantsi ei tea veel. Kas 9 või 20 arvan praegu, 4 jääb nagu väheks, kui sinna sõit ette võtta. Samas spets ettevalmistust teha pole saanud, et 20 joosta. Ja kolmapäeval jalgpallitrennis olid jalad küll kanged. Tõsi, täna olen neile puhkust saanud anda. Eks hommik annab selgust.

Unevõlg

Peale tööpäeva mängisin koolipoistega veel jalgpalli ja vedasime platsile jooned maha. Vast kell 19 olin kodus, viskasin pikali ja ärkasin veidi enne nelja. Veidi ärkvelolekut ja jõudsin endaga kokkuleppele veel kolmeks unetunniks. Mõnus.

Sport

1. mail Kärdla linna jooks. 4 km. Läksin suht soojenduseta peale. Et ei tahtnud stardikoridoris esirea koha pärast trügida, tuli esimesel paarisajal meetril kiiremaid liigutusi teha. Ei saanud ju liidreid liiga kaugele lasta.

Nii 1,5 km olime kolmekesi ees. Siis hakkas Masti Toomas eest libisema. Sain aru, et poleks pidanud tema algtempot vastu võtma. Minu mootor käivitub aeglaselt.

Siis jõudis meie duole järgi Sillamäelt tulnud jooksja, kes lõpuks ka teise koha võttis. Sellest võib juba järeldada, et ka tema läks mul eest ära. Ja ka kolmanda koha eest ei suutnud võidelda. Jalad olid lihtsalt kanged selleks.

Viimasel viiesajal tundsin, et nüüd võiks alles jooksma hakata, lasknuks teise ringi otsa veel :)  Kokkuvõttes siis aeg 16 min ja 4. koht.

Teisipäeva õhtul vaatasin sporti. Real vs Dortmund. Oli äge mäng. Löönuks esimese veerandtunniga ühe oma mitmest suurepärasest võimalusest ära, olnuks mängu lõpptulemus teine. Aga oleks ei maksa midagi. Igal juhul viimased minutid olid küll pinevad ja ajasid adrenaliini üles. Pärast olin mingi kella 2-3ni üleval ja vaatasin mõttetuid saateid TV-st, sest und lihtsalt ei tulnud.

Eile suutsime vutis silmad pähe saada ehk esimene võit tuli. Keilas Paldiski Majaka vastu. Suht rahulik algus, kus mõlemal oli selliseid poolvõimalusi. Siis saime justkui mängu enda kätte. Enne üht vastaste nurgalööki vaatan- nr 11 paneb lihtsalt lampi Tokele küünarnukiga. Juhtisin kohtuniku tähelepanu sellele, ent kuna ta seda ise ei näinud, jääb asi fikseerimata. Nurgalöök. Et olin "punasesse" aetud, klaarisin olukorra üsna vahvasti peaga ära. Järgmine situatsioon. Vastaste audivise. Katan nr 11. Andsin hoolega keha ja ehk astusin ka varba peale. Juba enne närviline kutt ei pidanud vastu ja virutas mulle jalaga. Punane. Ja üsna kohe peale seda saime teenitult ka juhtvärava. Hiljem veel kaks. Tegelikult oli võimalusi veelgi. Ja paremaid, kui neid, mis seisuks 2: ja 3: 0 tegid. Mängu lõpus oli tähelepanu hajunud, eks sellele aitasid kaasa ka väsinud jalad, ja vastane sai auvärava kirja. Aga võidupunktid siiski meile.