Rehv

Vahel on mõni ekspromptotsus kasulik. Reedel otsustasin peale maavanemaga kohtumist koju mineku asemel vanemate pool käia. Ehk siis sõites Kärdla ringteel, keerasin ühe teeotsa võrra liiga vara välja.

Ja et arvasin ajalehed veel postkastis olevat, plaanisin needki ära tuua. Vahetult enne postkasti valmistas postiauto juht- naisterahvas loomulikult- rattavahetust ette. Sain nüüd siis selle probleemi ise lihtsalt ära lahendada.

Kool

Sattusin täna üle pika aja Emmaste koolimajja. Suvel viis tee tegelikult mitu korda sinna, ent iga kord sellisel ajal, et pidin piirduma hoone välisvaatlusega. Olgu, sattusin sinna, on vale öelda, sest tegelikult oli ikka asja ka.

Otsene ajend oli maakondliku pedagoogide koosviibimise kava paikapanek. Aga eks ma tahtsin piiluda, et mis seis mind ees ootab, kui tuleval nädalal puhkuselt naasen. Jah, ametlikult on veel selle nädala lõpuni puhkus. Pole paha- 70 päeva ühtejutti :)   Samas nüüd juba tunnen, et aitab küll, tahaks töölainele end sättida. Stabiilse ja rutiinse töö.

Põhimõtteliselt on seis sama nagu suve hakul sai räägitud. Laias laastus olen poole kohaga inglise keele ja poole kohaga kehalise õpetaja.

Ja tundub, et taaskord saab minust ka klassijuhataja. Samas olin juunis päris veendunud, et seda ei juhtu. Suht keeruline on lahti kirjutada, miks nii. Sedavõrd palju erinevaid emotsioone läbisegi, ühekorraga ja ka vaheldumisi... Ehk sobiks lühidalt öelda, et tunded olid sassis. Võib-olla mängis rolli ka see, et nad olid ikkagi minu esimene klass.

Teine põhjus, miks ma veel paar nädalat tagasi klassijuhataja tööle ei mõelnud, peitub tulevikus. Võtta endale klass, eeldab minu meelest et lähed nendega lõpuni. Seega on see töö viieks aastaks. Mina aga ei tea jätkuvalt, kas olen valmis end viieks aastaks selle töökohaga siduma...

Asi ei olegi niivõrd rahas. Sest ma peaks ikka püstiloll olema, kui ei oleks antud eriala õppima asudes arvestanud tulevase sissetulekuga. Või kui seda ülearu suureks planeerinuks. Rikkust ma taga ei aja.

Ent kui tööd teha, siis tahaks seda teha hästi. Ja koolmeistri amet ei ole kaheksast-viieni töö. Sellega pean silmas, et see nõuab rohkem pühendumist. Õpetaja peaks olema nö maa sool. Aga siis ei saa seda tööd teha ise teises saare otsas elades. Olgu, saab. Kui on korralik transpordiühendus. Ent viimane tööaasta tõestas, kuivõrd mõttetu on autoga tööl käia. Jah, mugavam. Aga kõvasti kulukam kui bussiga. Ei kulu ju vaid bensiin- seda tõestas ilmekalt möödunud kevad, kui auto hoolduses käis. Et ma tahan, et masin tip-top korras oleks, tuli selle kallal nokitseda ja juppe välja vahetada.

Samas korteri variandist, mida vald pakkus, ma loobusin ise. Jah, siis ei peaks ju pea 100 km iga päev sõitma. Aga ka praegust elamist tuleb ju ülal pidada. Võiks ju päriselt töö lähedale kolida. Aga siis peaks olema ka sobiv koht. Ja nõnda palju ei ole mul küll kõrvale pandud, et korraliku elamise sinna osta võiks.

Ei tahaks, et see jutt siin negatiivse varjundiga oleks. Sest tegelikult töö iseenesest meeldib mulle. Ja töökoht eriti. Rahast palju olulisem on see, et saad hommikuti rõõmsalt häälestatuna tööle minna. Et sind ümbritseb toetav ja sõbralik kollektiiv.

Ja ma olen saanud vaheldusrikast tööd teha. Alustades ühe aine õpetajana, tuli peagi juurde teine. Ning jõulude ajal selgus, et tuleb end hoopis ümber häälestada- lisandub kehaline. Eelmine aasta oli mul neli erinevat ainet. Ühest küljest oli raske, sest iga aine nõuab olenemata mahust pühendumist. Teisalt oli elu huvitav. Lisaks veel üheksanda klassi juhatamine, mis on justkui omaette aine õpetajaks olemine. Nüüd siis jääb aineid kaks ja tunnid jaotuvad umbes pooleks. Ideaalne, kui need saaks nelja päeva peale ka ära paigutada.

Eks näis, mis algav õppeaasta toob. Kohe-kohe koputab ta igatahes uksele ja astub sisse, tahad või ei.

Hõbe

Rõõm oli neljapäeval tõdeda, et Kärdla keskväljak kihas rahvast. Tähendab, et Nabi võeti väärikalt hiidlaste poolt vastu. Kuhjaga jagus kiitjaid ja kingituste tegijaid. Eks "sellisel hetkel tahab igaüks olla Heiki vend või poeg või isa," ütles Kärdla meer. Ja nii ongi.

Ma ei oska öelda, kui palju oli "seljale patsutajaid" mõned aastad tagasi, kui meie esimaadlejal teps mitte kõige paremad päevad ei olnud. Nii palju neid siiski pidi jaguma, et Heiki hoogsalt edasi treenis ja nüüd siis lõpuks ka väärilise tasu sai.

Arvan, et nüüd ongi Heiki jaoks kõige raskemad treeningud käsil. Erinevad vastuvõtud ja tänuüritused. Istu, võta lilli vastu, naerata, löö patsu, anna autogrammi, vasta (ühe korduvatele ja korduvatele) küsimustele jne. Aga kindlasti saab ta sellega hakkama.

Tema koduvalla koha pealt ei saa muidugi mainimata jätta teema kajastamist. Info, et Heiki austamine Kärdlas toimub, jõudis valla kodulehele juba(!) neljapäeva hommikul. Samas hõbemedali võitmist ei peetud üldse oluliseks, et seda veebilehel ära mainida... Ehk oli IT-mees puhkusel?

Leian, et valla kodulehekülg peab pakkuma operatiivset infot vallas toimuma kohta ning viisakas oleks kajastada ka valda/vallaelanikke puudutavaid uudiseid. Ei ole ju liiga palju tahetud.

Kui juba koduvalla teemal peatusin, siis kas meil on volikogus vangerdus tehtud? Ei ole sellest küll midagi kuulnud. Aga juba mitmendat korda kuulen, et A.Leigri nime ette öeldakse valla volikogu esimees. Või on Hiiumaa ürituste korraldajad ise aru saanud, kes tegelikult volikogus esimees on ja paberitööd teeb ning kes esimeest mängib?

Ent lõpetan positiivselt. Timo Lige suutis järjekordselt ühe laulu hiidlaste jaoks suurepäraselt ümber seada.   Sedapuhku siis loo "We are the champions". Ja lisaks uuele versioonile pani ta hiidlased ka kaasa laulma.

Kuulake-vaadake ise SIIT

Visadus viis Nabi medalini

06.08.2012

27-aastane Hilleste külast pärit Heiki Nabi alistas kuuendal augustil Londonis järjestikku kolm vastast ja kindlustas sellega pääsu olümpiafinaali. Viimati jõudis Eesti maadleja, olgugi et Rootsi koondise koosseisus, nii kaugele 56 aasta eest, kui Melbourne´s tuli hõbemedalile 1944. aastal 16-aastasena Rootsi põgenenud Edvin Vesterby.

Nabi esimene treener Tiit Madalvee ütles, et tunded olid lihtsalt suurepärased kui seitsmekordne Eesti meister finaali jõudis ja medali kindlustas.

Maadluses on õnne ka vaja. Seda Nabil seekord oli, sest loos otsustas, et kuni 120 kg meeste maadluse tiitlikaitsja, kuubaka Mijaín López Núñeziga mindi vastamisi alles finaalis.

Neljakordse maailmameistri vastu Nabi ei saanud. Hea tehnikaga ja kehalist võimas Nunes alistas hiidlase seekord kahjuks üsna kindlalt. Ent rõõmu tegi ka hõbe. Nabi ütles pärast matši rahvusringhäälingule, et uskumatu tunne oli juba finaalikoha kindlustamisel. Ta olnud poolfinaali viimasel kolmandikul täiesti tühi, ent leidis endas siiski varu.

Baas laoti juba põhikoolis

Nabi õppis Suuremõisa põhikoolis, mille lõpetas aastal 2001. Tema klassivend Martin Lille rääkis, et sport oli poistel juba kooliajal au sees. „Veetsime ikka üksjagu aega spordihoone keldris jõusaalis, mille Tiit Madalvee oli kokku pannud,“ ütles Lille ja lisas, et medal niivõrd üllatus ei olnudki, pigem rõõm.

Aga Nabi ei ole vaid jõujuurikas, vaid hoopis mitmekülgsem. „Ta paistis põhikooli lõpuklassides  spordis silma, eriti on meelde jäänud mitmed jooksuvõistlused,“ meenutas Heiki reaalainete õpetaja Margus Sõmer, kes rõõmustas, et vahepealsed ebaõnnestumised mehe vaimu ei murdnud.

Enda hobidena korvpalli, suusatamise ja rattasõidu märkinud Nabi tegeleb ka praegu teiste spordialadega. Nii on ta tihtilugu Suuremõisa noormehi Pühalepa meistrivõistlustel korvpallis aidanud.

Madalvee, kes põhikooli ajal märkas, et selles poisis on sisu, andis Nabile esimesed õpetussõnad jõuharjutuste osas. Ent tugeva füüsilise põhja sai maadlusklubi Juhan esindaja alla maatööga.

Peale põhikooli suundus Nabi Audentese spordikooli. Tema koolivend, Jüri Nisumaa meenutas, et hiidlane oli tagasihoidlik ja sõbralik poiss. „Ent kuigi ta seda välja ei öelnud, said kõik aru, et tal on kõrged sihid,“ ütles maadlustreenerina töötav Nisumaa. Spordikoolis näitas Nabi üles suurt töötahet: „Kui treener harjutuskorra lõpetas, jäi Nabi veel saali ja tegi köie- ning jõuharjutusi.“

Maailmameistritiitel

Visa töö ja rasked treeningud viisid sihile. 2006. aasta septembris tuli Nabi Hiinas Guangzhous kreeka-rooma maadluses kehakaalus kuni 96 kg maailmameistriks.

Ent mis järgnes, ei olnud nii roosiline. Mitu järjestikkust vigastust tähendasid, et Nabi ei jõudnud isegi 2008. aasta olümpiamängudele. Ega tal ka kodus kerge ei olnud, sest Nisumaa sõnul tahtsid kõik maailmameistriga mõõtu võtta ja loomulikult võita.

2009-2010 hooaegade vahel vahetas Henn Põlluste hoolealune kaalukategooriat, asudes kuni 120 kg meeste sekka, et ei peaks pidevalt enne võistluseid oma kehakaalu langetama. Tema tavakaal oli võistluskaalust ca 5-6 kilo suurem.

Vahepealsete aastate parimaks tulemuseks jäid Euroopa meistrivõistluste viiendad kohad. Kuni augusti esimese esmaspäevani, mil 1912. aastal Eestile esimese olümpiamedali võitnud Martin Kleini saavutust kordas Heiki Nabi. Huvitaval kombel oli ka Klein maadleja, 27-aastane ja võitis hõbeda.

Kuigi Nabi medalit peetakse esimeseks hiidlaste arvestuses, oli 1928. aastal Amsterdami olümpial purjetamises pronksi võitnud William von Wiren Kärdlas sündinud.

Lakers

Eesti Rahvusringhäälingu spordiportaal kirjutas eile, et Howard siirduski lõpuks Los Angeles Lakersi klubisse. Pikalt spekuleeriti sel teemal, nüüd siis lõpuks vormistati asi ära.

Pikaaegse Lakersi fännina tunnen küll rõõmu. Täna oli juba kuulda, et täiendatakse ka oma pinki ehk varumeeste osakonda. Väga tahaks, et Howard-Kobe duo saaks sama hästi tööle kui Kobe-Shaq kunagi. Siis ja mõne korraliku rollimängija lisandumisel on meistritiitel täiesti reaalne :)

OM

Paljuski olen suutnud plaanist kinni pidada ehk teen sporti ja veel hoolsamalt jälgin sporti ehk olümpiamänge.

Lisaks löön vahelduva eduga kaasa ennustusvõistlustel ja viktoriinides. Ja seekord on üllatav see, et mind saadab õnn. Tõsi, ennustuste täpsuse osas mitte niiväga... No lihtsalt ei suuda oma lemmikutele kehvasid lõppkohti või tulemusi ennustada...
Aga auhindu olen küll võitnud. Näiteks ETV olümpiastuudiost päeva parima küsimuse eest või Vikerraadio mälumängust loosiõnnega õigesti vastanute seast. Kehvasti läks aga Raadio2 kuulajamängus Rõõmsad Rõngad. Pääsesin seal finaali, pool- ja veerandfinaalist sealjuures puhta mativõiduga. Ent täna hommikul tuli vastase paremust tunnistada. Sealjuures vastaseks oli nö mees metsast, sest finaalikoha välja teeninud mängija ei vastanud hommikul R2 kõnele. Kuna tean, et tegemist oli Navi (Võrumaa) kandi mehega, kes eelmisel õhtul Eesti Karika 1/32 finaalis meie ehk Kärdla Linnameeskonna vastu mängis, siis arvan teadvat ka põhjust, miks ta hommikul 09 paiku telefonile ei vastanud. Lisaajal said nad 1:0 võidu ja Kärdlast Navisse on ca 350 km.
Ausalt öeldes ei hoolinudki ma niiväga auhinnast, kuivõrd oleks lihtsalt tahtnud spordiviktoriini turniiri kinni panna. Aga no pagan, kohe kuidagi ei olnud mulle sobivad küsimused. Ei räägi üldse nendest, kus huupi  tuleb pakkuda (nendega ei lähe üldse mitte kunagi hästi) ehk a la kuigi eestlased 1924 Chamonix´i OMil ei osalenud, kirjutas Oskar Lõvi, et ühel alal võinuks seda teha, millisel? Vastus: kiiruisutamine. Ent ei õnnestunud ka faktiteadmisi nõudvaid küsimusi punktiks realiseerida. Näiteks absoluutselt ei meenu, et oleksin lugenud fakti, et Palusalu autasustamisel mängiti esiotsa vale hümni. Ja mis riigi oma? Türgi. Huvitav teadmine iseenesest.

Meelega ei kirjuta hetkel Nabi medalist pikemalt. Sellest eraldi postitus. Aga on selge, et kuigi lootsin ja uskusin Heiki võimalikku edusse, siis hõbemedal oli ikkagi üllatus. Ja päris palju rummi kulus selle tähistamiseks. Nii et kolmapäevaõhtusel vutimängul andis see ikka veel tunda. Aga kui tihti hiidlane OMil medali saab?

E-d-u

"Täna hommikupoolikul istusid Toompeal esimest korda ühe laua taha riigikogu fraktsioonide ja demokraatide ühenduse esindajad, et alustada parlamendiliikmete eetikakoodeksi loomist," kirjutas Postimees teisipäeval.

Esimest korda? Okei, võib-olla riigikogus istuti tõesti esimest korda maha seda arutama. Aga eetikakoodeksi näol on tegemist siiski vana asjaga, mille kehtestamisega saadikutele ka ise ülikooli ajal seotud olin.

2005. aastal tuli Tõive Kivikas (kirjanik Albert Kivikase poeg) välja üleskutsega seada sisse poliitikute eetikakoodeks. Seda kodanikualgatust nimetati Eesti Demokraatia Uuendamine ehk  E-D-U.

Vastavateemaline ümarlaud, kus arutleti E-D-U võimalusi, viidi Tallinna Ülikoolis läbi juba 2005. aasta septembris. Lisaks avati portaal www.e-d-u.ee, mis nüüdseks rahapuuduse tõttu suletud on.

E-D-U töötas välja eetikakoodeksi poliitikule, mis sai kommenteerimiseks koos küsimustega selle üleüldisest vajalikkusest kõigile riigikogu liikmetele (ka kohaliku tasandi poliitikutele, kui ma ei eksi) saadetud. Mingi kolmandik võttis vaevaks sellele vastata. Aga need, kes seda tegid, olid üldiselt positiivselt meelestatud sellest ideest.

Miks E-D-Ust asja ei saanud? Esiteks poliitika. Saadikud saatsid küll vahvaid, toetavaid vastuskirju, aga keegi ei olnud valmis reaalselt mingeid samme selle sisseseadmiseks tegema. Teiseks ressursid. Tõive oli fanaatik, kel oli mitmeid kõlavaid toetajaid (nt. Eri Klas, Juhan Kivirähk). Ent nad olid moraalsed toetajad. Puudu jäi rahast, et projektiga edasi minna. Ja abilisteks olid tal samuti kogemusteta üliõpilased. Me olime küll entusiastlikud, ent oskustest jäi puudu. Lisaks ei õnnestunud projektipõhist raha saada (mingist Norra fondist sai seda taodeldud). Ja pikapeale esialgne optimism vaibuski...

Leian, et eetikakoodeks poliitikutele on vajalik ja loodan, et sedapuhku teema tõstatanud Kaja Kallas mõtleb asja tõsiselt (mitte ei tegeleta Michali jamade summutamisega vms). Kuna Kallas on värske parlamendisaadik, siis võin teda uskuda. Ehk ta ei raiska oma tõsiseltvõetavuse krediiti niisama lihtsalt ära.

Lisalugemine Siin