Kalamees

Kevad on saabunud. Väljas on nii soe ja mõnus, et toas ei taha kohe mitte sugugi olla. Õnneks ei ole eriti vaja ka.

Eile käisin kalal. Viskasin õnge sisse ja ei jõudnud korralikult kalamehe asendit sissegi võtta, kui üks särg konksu otsas siples. Panin ta kotti, konksule uue ussi otsa ja heitsin õnge taas vette. Möödus ehk viiv rohkem kui eelmine kord ja jälle oli saak käes. Seegi kord oli uss ära söödud. Egas midagi- uus uss ja õng vette. Õnneks sama enam ei kordunud ja jõudsin vahepeal õllegi avada. Üldiselt olin tegelikult ettenägelik, et ainult 2 õlut kaasa võtsin, kuna kala näkkas päris hästi. Nii hästi, et õlled oleks võinud seistes soojaks minna :D

Kuna usse oli meil suht vähe kaasas, siis tegin katsetusi ja avastasin, et teod maitsevad kaladele väga hästi ja sipelgad aitavad ka hädast välja.

Nüüd ootan, et ilm püsiks soe, siis saab juba varsti kuivatatud kala.

Ai-ai, Andrus, nüüd on jama kaelas

Kurb on vaadata, kui meie kalli riigi tähtsad inimesed räigelt ämbrisse astuvad. Aga just seda Andrus Ansip tegi. Ei, ma ei mõtle siinkohal negatiivset riigieelarvet vms. Andrus eksis palju enam eestlasi puudutaval teemal.

Nimelt teatas härra peaminister, et ainus tõeline õlu on A.Le Coq. Uskumatu? Kuid siiski tõsi. Kuidas sai Andrus sedasi eksida? Kus olid tema nõuandjad- taustajõud? Küsimused ripuvad õhus...

Meeldetuletuseks sulle, Andrus: Eestis pruulivad õlut ka näiteks Saku õlletehas, Viru Õlu ja Puls Brewery. Tule kolmapäeval (volbriöö tõttu on neljapäev vaba) minu juurest läbi, teen sulle 2 Saku Kulda («Parim toiduaine 2006») välja.

Avalik pöördumine

Kallis haridusminister,
kes sa kindlasti minu blogi igal õhtul loed, mul on sulle üks ettepanek. See on kasulik meile mõlemale. Sina võidad kindlasti üliõpilaste hulgas poolehoidu, minu kasu jääb väiksemaks, aga ma olengi vähenõudlik.

Nüüd asjast! Lõpeta bakalauruseastmes lõputööde kirjutamine ära. Soovitavalt homsest. Kuna bakalaurus on niikuinii sissejuhtatus kõrgharidusse, siis piisaks ka lihtsalt ainepunktide läbimisest.

Aitäh!

Vutt

Ei, mitte see lind. Vutt nagu jalka. Jalka nagu jalgpall.

Käisin täna üle pika aja vutti mängimas. Ja veel rohkem on möödas sellest, kui viimati trennist osa võtsin. Ülihea oli. Super! Mänguoskused küll mitte- annab ikka tunda, et palli toksinud pole päris kaua, tunnetus on kehva-, aga just mängimine iseenesest. Isegi parem kui vutti vaadata. Ja esimest korda elus mängisin kunstmurul- polnud hullu midagi, pall ehk veeres kiiremini, kuid üldjoontes vahet pole. Osalesin JK Jalgpallihaigla trennis A Le Coq Arena kunstmuruplatsil. Isegi treener oli. Mõne harjutuse juures, kus spurtima pidi, võttis korraks hingeldama, aga üldiselt oli vorm kardetust parem. Eriti kui arvestada, et talvehooaeg (ja oleme tegelikult ausad- kogu üliõpilase elu jooksul on trennidega seis suht nadi olnud) ei kulgenud just kõige kibedamalt trenni vihudes.

Jalgpall on parem kui.... parem kui... porgandipeenra rohimine igatahes :D

Tere mõistus

Kui mõistus häid mõtteid ei suuda genereerida, siis hakataksegi lolluseid tegema. Näiteks uus metsaseadus kuulub sinna valdkonda. Suuremad muudatused, mida seadusesse tahetakse sisse viia:

VÕETAKSE VÄLJA NÕUE, ET EESTI PINDALAST PEAB 20% METS OLEMA- võimaldab igal ajal metsa müüa ja teha otsuseid vastavalt poliitilisele vajadusele, mitte sellele, kuidas metsade jaoks hea on.
RIIGI METSA VÕIB EDASPIDI PIKAKS AJAKS RENDILE ANDA
63 METSKONNAST JÄÄB ALLES 17- ühe metskonna suuruseks on ca 60 x 80 km, korralikult metsa eest hoolitsemiseks on metskondade territooriumid liiga suured.
560 METSAMEHEST JÄÄB ALLES 250- 5-10 inimest peavad suutma igapäevaselt valvata, et ei toimuks röövraiet, puhastada sihte, kontrollida metsa mahavõtmist jne. Füüsiliselt ei ole see võimalik.
METSA MÜÜGI VÕI RENDI OTSUSTAB 9 INIMEST RMK NÕUKOGUST- hetkel nõukogus olevatest inimestest teab metsa teemast 2 inimest, ülejäänud, ka nõukogu esimees, ei oma mitte mingit metsaalast haridust või töökogemust.
KAOTATAKSE KAITSEMETSADE KATEGOORIAD- alternatiive välja ei pakuta. Luitemetsad, puhkemetsad.. neid enam pole ja raiu kust tahad.
MINISTRI OTSUSEGA VÕIB IGAS VANUSES PUID MAHA VÕTTA- hetkel on seaduses puude vanused kirjas, edaspidi võib ministri määrusega teostada lageraiet ka aladel, kus metsa arengu jaoks see vajalik ei ole.

(andmed on võetud Päästkem Eesti metsad kodulehelt)

Jälle vesi...

Kuigi oma eelmises postituses just seletasin, et meil siin Eestis pole kurtmiseks põhjuks, siis nüüd teen seda ise.

Nimelt teen ettepaneku keelata autodega sõitmine, kui teedel on suured veeloigud ja/või vihma sajab! Olgu, eilne viha on juba lahtunud- keelama peaks ainult Tallinnas (või siiski linnades?) ja häda pärast võib anda eriload sõitmiseks, aga ainult kuni 20 km/h.

Eile õnnestus mul tänaval kohtuda ühe "meeldiva autojuhiga". Mina jalutasin, tema oli autos rooli taga. Meie vahele jäi veelomp- selline tore, kus 4 aastasena oleks vahva oma kummikutele "täied" saada. Tundub, et too kodanikki igatses oma lapsepõlve, sest ta kihutas sellest lombist otse läbi. Loomulikult- kui on ikka tahtmine vees hullata, siis peab seda ju tegema, pole üldse tähtis, kas kaaskodanikud selle läbi kannatavad. Viimase näite alla mahun mina päris kenasti, sest veest läbi sõitmise tagajärjel pritsiti mind ikka korralikult märjaks. Ma ei liialda, kui ütlen, et nägu tilkus porisest veest.

Kuradi teed on ka valesti ehitatud. Kogu vesi valgub küll teepervele, aga mitte kanalisatsiooni- selleks kulub terve päev (ja sedagi juhul, kui sadu lakkab). Minu meelest võiks tee kalde teisele poole ehk tee keskele suunata. Siis oleks jalakäijatel natukenegi ohutum.

Teine võimalus- millele ma samuti mõtlesin- oleks Ülemiste vanake välja kutsuda ja lasta tal kogu linn lõpuks veega üle ujutada. Aitab naljast!

Vesi

Eile õhtul tuli ETV-st ülihea dokfilm "Veest, inimestest ja kollastest kanistritest". Austria kineasti Udo Maureri dokumentaalfilm on mõtlemapanev lugu veest, nii enesestmõistetavast ning ometi asendamatust elemendist kolmes maailma erinevas paigas: Bangladeshi Brahmaputra jõe deltas, kus inimestel jääb vee pealetungi ees üha kitsamaks; Aralski linnas Araali mere ääres, kus laevavrakkide vahel jalutavad nüüd kaamelid; Nairobi suurimas slummis Kiberas, kus puhas vesi maksab hingehinda.

Brahmaputra jõe deltas elavatelt inimestelt röövis vesi üleujutuste käigus üha rohkem maad. Inimesed võtsid maja selga (päris tõsiselt) ja kolisid kaugemale. Araali meri on ära kuivanud, kuna "targad" onud NSVL ajal üritasid viljakat põllumaad juurde saada vett kanalite abil kõrvale juhtides- tahtsid head, aga välja kukkus ikka nagu alati... Ja vaesed keenilased, kellel konkreetselt ei olnud vett. Seda sai puurkaevude abil maa seest (ja mitte alati) ning iga kraani juures istus müügimees. Kraane on vähe, seega tassitakse suuri kanistreid (20l äkki) vahel poole tunni tee kaugusele ja tee on nagu on.

Vaadates kuidas inimesed peavad elama, tundub täiesti mõistusevastane toriseda, kui näiteks buss hilineb või lumesahk pole suutnud teed piisavalt kiiresti puhtaks lükata...