EV104

Hea Käina koolipere.

Mul on au teid Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul tervitada.

Tunnistan kohe, et alljärgnev ei ole pelgalt minu isiklik mõttelend. Aga ma ei ole ka spikerdanud :)

Suhtlesin mitme endise õpilasega, uurimaks, mida nemad aastapäevakõnes hiidlastele räägiks.

Nagu eelmisest lausest aru võis saada, töötasin varem õpetajana. 

Kool ja haridus on ka Eesti riigi jaoks väga olulised märksõnad.

Sünnihetkest saati, kui mõtleme sellele, et just koolipoisid olid esimeste seas, kes Vabadussõjas valmis Eesti riiki kaitsma.

Või tsiteerides President TH Ilvest: “Eesti rahvas on arvult väike. Seepärast ei tohi mitte ühegi inimese saatusele käega lüüa”.

Ma usun, et me ise ka päris hästi ei adu, kuivõrd Eesti riik panustab sellesse, et igaüks meist jõuaks oma haridusteel õigesse lõppsadamasse.

Üks minu endistest õpilastest soovis - et igale hiidlasele antaks teleskoop. Või vähemalt pikksilm, et näha, kuidas mujal elatakse. On elutähtis püüda mõista teistsugust, võõrast ja ehk hirmutavatki. Reaalsus, mida ei tunta, jääb reaalsuseks ka siis, kui seda eirata, kuid selle mittetundjad on selle võrra vaesemad. Vaimuvaesuse jaoks meil aga ressursse ei jätku.

Haridust rõhutasid vist kõik, kellega mõtteid vahetasin. Kaugemalt vaadates rõõmustati, et Hiiumaal ei võeta haridust kui miskit, mis lihtsalt on. Miskit, mis on iseenesest mõistetav, vaid siin tehakse tööd selle nimel, et meie haridus oleks võimalikult kvaliteetne.

Haridus ning haridussüsteem on üks, mille üle Eesti uhke võib olla - erinevate uuringute ja testide järgi oleme selles osas maailma tippriik.

Oleme juhindunud iseseisvuse taastanud Eesti esimese Presidendi, LG Meri mõttest: “Sotsiaalse ebavõrdsuse kahandamise kõige tõhusam viis on haridusse investeerimine.”

Head hiidlased.

Tänases pöördelises ja pöörases maailmas on meil - nii Eestis, aga eriti Hiiumaal - privileegid.

Noored vestluskaaslased tõid välja, et sünnipäevalistele võiks soovida, et nad ei unustaks, et nad saarel elavad. Ja see, et me siin elame, on äraütlemata tore.

Loodetavasti ei jõua nö suure maa aeg veel niipea siia. Et siin võiks jätkuvalt oodata ja üheksa korda mõõta, enne kui midagi tehtud saab, mis sest, et mujal saab ehk kiiremini.

Täpselt nagu on öelnud loodusemees Fred Jüssi: “Ma olen Hiiumaal elanud, hiidlastel on häid ütlemisi ja üks niisuguseid ütlemisi on, et laiskus on mehe iga. Kui sa oskad laiselda, siis sa säästad ennast. Seda peab õppima, see ei ole üldsegi mitte lihtne - õppida laisklema. See annab süvenemise võimalust.”

Tänases maailmas on vaikus privileeg.

Kui oleks võimalik kuldkalale palve esitada, siis ma sooviks, et igal inimesel oleks, mida teha. Et igaühel oleks oma koht ja aeg, mida ta kujundada saab ja mis omakorda teda kasvatab.

Eestis on selleks suurepärased eeldused olemas, et just nii oleks. Rääkimata Hiiumaast.

Ma ei ole teadlikult otsesõnu maininud kriise, mis hetkel mööda maailma ringi jalutavad. Kriise on Eesti Vabariik mitmeid näinud. Mis aga tähtsam - kõigist neist edukalt välja tulnud.

Tuleme ka edaspidi.

104. sünnipäeval soovin aga rõhutada hariduse olulisust. Eestlaste tugevat sidet loodusega. Oskust nii ühte kui teist väärtustada. Ja samas mitte unustada iseennast. Hoidke iseennast, oma pärandit ja hoidke Eesti riiki.

Elagu Käina!

Elagu Hiiumaa!

Elagu Eesti!