EV 103

Head sõbrad.

Soovin teile ilusat Eesti Vabariigi 103. sünnipäeva! 

103. Inimese jaoks kõrge iga. Vanus, kuhu jõuavad vähesed. Näiteks Hiiumaa elanikeregistris on vaid üks saja aasta piiri ületanu, kes ongi täpselt 103 aastane.

Riik aga hakkab selles eas alles õiget kuju võtma. Tõsi, ka riikide seas ei ole nö sajaliste klubi üleliia suur. Eesti kuulub uhkusega sellesse ritta.

Samas ei tohi me seda iseenesestmõistetavana võtta. Selle, mis meil täna on, võlgneme oma esivanematele.

Veebruaris 1918 sündinud Eesti Vabariik pidi iseseisvust juba selsamal aastal kaitsma asuma. Ja tegi seda edukalt. Järgnenud kaks aastakümmet vabadust paisati teise maailmasõja keerisesse, osa rahvast pilluti üle ilma laiali. Võõrvõimu ajal oli meil aga piisavalt tahet ja oskust, et eesti keel ja kombed elus hoida. Kui olud lubasid, taastasime iseseisvuse. 

Head kaasmaalased.

Olles täieõiguslik NATO liige, ei pea me niivõrd kartma piiri taga asuva vaenlase pärast. Meie suurim oht ei ole ka Brüssel või euronormid. Eesti riigi tuleviku jaoks loob suurimat ebakindlust koostöö ning üksmeele puudumine eestimaalaste vahel. Vajaka jääb oskusest luua erinevate osapoolte vahele ühendavat silda.

Lihtne on vastanduda. Hoopis suurem väljakutse on otsida ühisosa. Samas ühisosa on olemas. Seda leidub rohkem kui me arvatagi oskame. On ju valdav osa meie ühiskonna liikmetest tublid ning tegusad inimesed.

Selleks, et oma riiki armastada ning seda tegudes näidata, ei pea tingimata avalikult „Eesti!“ hõikama. Ei pea olümpiamedalit võitma. Isegi ministriks pole vaja pürgida.

Tugeva riigi ehitamine algab perekonnast. Perekonnast, mille liikmed on üksteise ning ümbritseva suhtes hoolivad. Sealt kandub hoolivus edasi töökohale ning tegevustele kogukonnas. Nagu on öelnud USA president Ronald Reagan: „Sinu poolt tehtavatel heategudel ei ole piire, kui sa ei hooli sellest, keda nende tegude eest kiidetakse.“

Kindlasti sobib see ütlus Eesti ja eestlaste kohta. Töötunnid, mida eestlased külaseltsi või mõne muu kolmanda sektori ühenduse liikmena kogukonna heaks panustavad, neid ei jõua kokku lugeda.

Ja kõik see on millegi heaks.

Hea lugeja.

Eesti ei asu kiirraudteel, kus on võimalik liikuda ainult ühes või 180 kraadi teistpidises suunas. Ei ole nii, et saab liikuda ainult itta või läände. Ainuüksi kompassil on ilmakaari veel kuus tükki.

Selleks, et me võiks teha Eesti jaoks õigeid valikuid, tuleb igaühel meist vaadata ka selja taha ning ümberringi. Kuulata teises suunas liikuda soovijat. Mitte keerata selga, vaid püüda mõista.

Taasiseseisvunud Eesti esimene president Lennart Meri on öelnud: „Meist igaühest sõltub Eesti püsimine.“ Kuldsed sõnad.

Tugeva ja kestliku Eesti jaoks ei ole tarvilik üksteisele tõestada, kes on kõige õigem eestlane. Teeks parem nii, et kõik eestlased tunnevad end Eestis vajalikuna. Et kedagi ei tallata asjatult jalge alla. Kedagi ei lükata kõrvale.

Sest just Eesti inimeste jaoks see riik on loodud. Kõigi Eesti inimeste jaoks. Meie inimeste. Just nii nagu Jarek Kasar ehk Chalice laulis: mu inimesed minu rahvas mu seltskond mu inimesed siin seal kõikjal igalpool mu inimesed teavad ise et nad on mu inimesed minu inspiratsioon mu inimesed üks seis siht ja suund mu inimesed minu elu armastus nad on mu oma inimesed ja kõik mis teen on neile pühendatud 

Elagu Hiiumaa!

Elagu Eesti!