Merevaht

Suvest sai väga ruttu sügis. Vähemalt mõneks ajaks. Sügistuuled, mis puhusid mere maaga triiki. Vihm, mille suvi meile võlgu jäi, tuleb nüüd sügiskuudel. Ehk pääseme siiski intressidest :)

Haldusreform

Veidi numbritesse sisse vaatamist. Ehk mis muudatuste taga peitub. Mille arvelt struktuuri vähendada, mille heaks suurendada.

Maraton

Tallinna Maraton. Osalesin teist korda. Kokku viies maraton. Ajad on nagu on. Ent ega ma medalile jooksegi. Ja tulemus ehk lõppaeg sõltub ikka otseselt treeningutest. Pikki mahutreeninguid napib ning siis ei saa ka 3 tunniga raja läbimist eeldada.

Täna asusingi stardijoonele selge plaaniga võistlust lihtsalt nautida. Võtsin esimestel kilomeetritel tempomeistri sappa ja nii kulgesime ühe kindla seltskonnaga koos. Üsna mugav variant raja läbimiseks.

Samas kui eile kirjutasin, et testi järgi on keha metaboolne vanus 16, siis vaimne ilmselt palju kõrgem ei ole :) ehk 18 kilomeetrit suutsin end tagasi hoida ja pakutud tempos liikuda, siis tundus, et olemine on selleks liiga mõnus. Nii liikusin grupil eest. Vähemalt seitse kilomeetrit oligi täitsa hea tunne. Siis hakkas poolmaratoni läbijaid kuidagi palju igal pool - ees, taga, kõrval, mööda tuhisemas ja ette jäämas - olema ja see lõi rütmi sassi. Aga eks 30ndast kilomeetrist läks raskeks nii või naa. Oleks ilmselt mistahes valitud tempoga läinud. Viimased kilomeetrid, eriti viimased 500 meetrit olid aga puhas nauding.

Äge kuidas inimesed raja ääres kaasa elavad. Kuidas need, kes medalile ei jookse üksteist rajal toetavad. Ja kui professionaalsel tasemel see võistlus korraldatud on.

Kuigi jalad on kanged, siis meel on rõõmus.

Tervis

Kuigi ise tunnen, et kuidagi palju istun töö tõttu sel aastal, siis tervisetest viitab, et kõik on vinksvonks. Ehk siis maratoninumbreid välja võttes leidsime sealsamas tasuta võimaluse keha kohta analüüs teha.

Selgub et minu metaboolne vanus on 16 aastat. Rasvaprotsent 9 ning vistseraalset rasva väga vähe.

Võib samamoodi edasi elada.

Tarkus

Ööl vastu reedet hakkas tarkus jõuga kogunema. Ehk hommikuks oli alalõug kange ja neelamine tundlik. Alumised tarkusehambad otsustasid, et on aeg sirguda.

Mingi aeg kahtlustasin, et hoopis külmetus ja kurguvalu, kuna neelata oli/on keeruline. Aga siiski mitte.

Igal juhul on olnud väga vahvad päevad, kus suu avaneb täpselt nii palju, et kaks näppu üla- ja alahammaste vahele mahub :)  söön aeglaselt nagu tõeline gurmaan ja rääkida pigem ei tahaks, sest suu ei liigu õigesti ega piisaval määral. Öösel magada eriti ei saa.

Tuleval pühapäeval tahaks maratoni joosta, mistõttu hammaste kasvamine on oluliselt parem variant kui külmetusest tingitud kurguvalu. Vähemalt usun nii.