Viirus

Rohkem sunnitud istumist ja vähem sihipärast liikumist. Kas just üks-ühele sellest tingitud, aga abiks oli vast ikka. Igal juhul nädala teisel poolel käis mingi viiruse-laadne toode kimbutamas. Ei lubanud tal ennast voodisse suruda, aga moel või teisel häiris tegemisi igal juhul.

Õnnestus aga tublisti vastu panna. Pealelõunal, kui Rohukülast tagasi sõitsin, mõtlesin teel mitu korda ringi. Et kas lähen silkama või hoopis pikutan. Valisin esimese. Rahulik kuuekilomeetrine ring ning pärast tundsin, et võit saab koju toodud. Ehk see liikumine tõmbas pildi oluliselt selgemaks ja ilmselt korjab kutsumata külaline lähipäevil viimased kodinad kokku ning lahkub.

Töö juures olid esimesed päevad justkui udu sees. Ehk et nägemine ja liikumiskiirus olid piiratud. Siis kui udu hajuma hakkas, tuli tempokamalt liikuda, sest nii siin kui seal suunas tulid asjad, mida udu sees märgata ei osanud, nähtavale. Praeguseks loodan (ei julge veel "usun" kirjutada), et hägu on kadunud ja saab süsteemselt tegutsema hakata.

Susi

Eile kõhklesin koju sõites, et kas lähen jooksuringile või puhkan. Ühtepidi on mingi viirus rammu katsumas, teiselt poolt on istumist päevade jooksul palju kogunenud. Leidsin, et katsun rammu. Ehk et teen seitsmekilomeetrise rahuliku ringi. Ilm oli liiatigi soojaks muutunud, pluss neli juba võrreldes tuisu ja lumesajuga, mis sellele eelnes.

Ja ma ei ole päris kindel - samas nii haige ma ka polnud, et silmad/kõrvad petaks -, aga tundus, et kohtasin Ollima kandis võsavillemit metsatukas lontimas. Oli, mis ta oli, andis lisaplussi tehtud otsuse kasuks. Enesetunne oli samuti pärast märksa parem.

Kolm nädalat

Seda aastat on jagunud vaid kolmeks nädalaks. Riigikogus valmistatakse ette juba teise ministri umbusaldamist. Sellise tempoga jätkates on aasta lõpuks kõik ministrid selle katse läbinud.

Andestamine

Lõppeval nädalal oli kõneaineks nn Ojasoo-juhtum. Vahejuhtum, mis juba oli saanud lahenduse ning osaliselt unustatudki, kisti nüüd uuesti päevavalgele ja sellest puust kasvas eri suundadesse mitu oksa.

Ei kirjuta siin algsest aktist. Sellele saab üsna ühese hinnangu anda.

Aga hämmastab suhtumine, et kui inimene on korra eksinud, vabandanud, kahetsenud, karistuse kandnud, siis sama patu eest peaks ta elu lõpuni häbipostis olema.
Sellest suhtes on spordimaailma süsteem üsna loogiline. Eksid korra dopingureeglite vastu, saad kaheaastase võistluskeelu. Eksid teist korda, oled elu lõpuni võistluste mõttes pealtvaataja.
Ehk et me peaksime siiski uskuma, et inimene, kes korra eksib, on võimeline sellest õppust võtma, muutuma. Kui ei ehk rikkumised jätkuvad, siis on loogiline karmima karistuse juurde liikuda. Ent ühiskond, kus puudub usk paranemisse, ei ole see, kus mina elada tahaksin või kus ma olen end kolm kümnendit arvanud elavat.

Talv

Elus esimest korda panin uisud alla. Omal ajal mängisime Tubalal ka jäähokit talviti, ent siis liikusime/libisesime/liuglesime jääl tavaliste saabaste abil. Täna-eile siis uiskudel. Ilm oli üsna sobilik - vaid mõni külmakraad, tuulevaikne ja täna päikesepaisteline. Mingil põhjusel õnnestus mõlemad päevad liuväljalt kukkumata väljuda. Samas oli mul ka väärt tugi olemas.

Korduvalt möödusime ka linna kõrgemaist mäest (künkast pigem), mille nõlvad rohkem musta kui valget värvi olid. Aga külmunud mullal saab ka kenasti liugu lasta, nagu kümned lapsed igapäevaselt tõestasid. Teisalt - pigem kelgutagu sellistes tingimustes, kui konutagu toas. Küll mustaks saanud riidedki puhtaks saab.

Nädalale tervikuna tagasi vaadates sain liikuda veidi vähem kui eelmisel. Ent usutavasti ka mitte liiga vähe. Et paar-kolm päeva ulus vingelt vali tuul, siis kaks õhtut külastasin jooksuringi asemel spordihalli jõusaalinurka ning korra tegin lihtsalt jalutuskäigu lumes. Uuel nädalal püüan taas rohkem õues liikuda ja ka joosta.

Nädal

Tagasi vaadates on nädalasse mahtunud seitse treeningut. Äge! Mitte küll intensiivsed - jooksuotsad 7-9 kilomeetrit, kaks tantsutrenni ja jalgpallitrenn -, aga kokkuvõttes vahva tulemus.

Töö osas võiksin märksõnana nimetada käsna. Ehk peamiselt olen tegelenud info ammutamisega, kuulamise ja tähele panemisega. Ilmselgelt tuleb nende asjadega ka edaspidi tegeleda, kuigi osakaal kogutegevusest ei peaks ilmselt nii suureks jääma.

Mälu

Täna osalesin üle aja Kärdla mälumängusarjas. Sõit läks asja ette. Mulle usaldati pastapliiats ehk vastuste kirjutamise roll. Mis on justkui tühine asi. Aga otsustav siis, kui on kaks varianti lauas ja tuleb valida, kumb vastusena kirja läheb. Selles osakonnas vääratusi ei olnud. Küll jäid mõned vastused kusagile peakolu(de)sse uitama. Ehk kõiki teadmisi realiseerida ei õnnestunud. Samas. Teine koht ehk midagi kurta ei saa. Ja tiimi meeleolu lõbus, koostöö ladus. Kogu selle sarja pluss on ka kindlasti meeldiv õhustik. Ehk käib sõbralik tögamine, naljatamine ja eluterve konkurents, mitte ei pea iga hinna eest parim olema.

Mängu eel oli vahva seik, kus visati villast, et kuidas mina ja Artur, koalitsioon ja opositsioon, küll ühe laua taga hakkama saame. Ent tegelikult just see siin saarel kohati vahva ongi. Et saab teha vahe sisse. N-ö poliitikas võime olla teine teisel poole lauda ja eriarvamusel, aga see ei tähenda, et me ei võiks üheskoos saare spordielu arenguküsimusi lahata või ühes tiimis mälumängu mängida.

Aasta

Aasta on alanud huvitavalt. Uus amet. Uued väljakutsed.

Esimese nädala põhjal ei saa põhjapanevaid või kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Aga igav ei ole olnud ja ei paista, et sääraseks võiks olemine ka kujuneda. Kõik ei ole olnud päris nii, nagu ma ehk ette kujutasin, ent tegelikult ma olin selleks valmis. Ei ole sinisilmne või ehitanud endale ideaalpilti. Pigem vastupidi. Valmistusin, et tuleb ootamatuseid, et tuleb pidevalt kohaneda, juurde õppida, end täiendada ning areneda. Nii on ja selleks olengi valmis. Soov panustada, pingutada ja tegutseda on jätkuvalt olemas. Ja esimesse nädalassegi mahtus juba helgeid hetki. Ehk siis - purjetame edasi.

Nädalavahetusel käisin aga Pärnus. Laupäeva mahtus ka jooksuring. Seega sel nädalal kenasti üle päeva. Mis on hea ning vajalik. Terves kehas terve vaim, või kuidas see oligi. Täna kasutasime päikesepaistet ja jalutasime paar tundi. Kontrastiks õhtul, kui Rohukülla sõitsin, tuiskas ikka korralikult. Hoidis erksana kohe kindlasti.

2018

Aastavahetuse veetsime väikeses ringis Pärnu lähedal. Rahulik, ent nalja täis õhtu.

Südaööks liikusime Pärnu jõe äärde kesklinnas. Et ma olen aastavahetuseti enamjaolt Hiiumaal (või harva ka mujal väikeses kohas) olnud, siis oli veidi erinev. Eriti sellest aspektist, kui suur hulk ilutulestikku ära kasutati. Meeletu kogus raha lendas vastu taevast. Hakkas nii poole kaheteist ajal pihta ja kulges suht vahetpidamata kella üheni välja. Selliseid nn poisikeste pauke oli loomulikult juba päevi enne ja ka pärast õiget hetke. Aga nii on see vist igal pool. Kirjutasin aga suuremate seltskondade ja silmapaistvamatest vahenditest, mille kõrval oli ka linna ametlikul ilutulestikul tükk tegemist, et silma paista selles möllus.

Peale hommikusööki suundusime Raekülla mobiilorienteerumist tegema. Minu meelest annab tervele aastale mõnusa hingamise, kui esimesel päeval aktiivselt liigud. Vahva oli, et metsas liikujad - olgu siis sörkides, jalutades või kepikõndi tehes - soovisid naerusuiselt head-uut-aastat ka võhivõõrastele. Ei saa loomulikult märkimata jätta, et kui meie lõpetasime, nii napilt enne 14, siis oli Raio Piiroja seltskonnaga parklas kogunemas, et samuti trenniringile minna.

Ma kohe tunnen, et sellest tuleb hea aasta :)