Kaks nädalat, umbes 6700 kilomeetrit ja 10 välisriiki. Vahva seltskond ja rohkelt emotsioone. Tõsine puhkus.
31. juuli öhtu. Kogunemine Heltermaa sadamas. Jõudsin juba enne kaheksat ja arvasin et olen esimene vöi esimeste seas. Aga võta näpust. Kümmekond seltsilist ootas juba ees. Reisiootus oli ilmselgelt suur.
Tuleb tunnistada, et bussisõit (esiti Ikla või ka Bauskani, kus olid peatused) oli seekord mugavam.
Hiline hommikusöök vöi varajane lõunasöök tuttavas kohas. Piatnica, Poola. Supp suurt peale vee ja nuudlite ei sisaldanud. Praad täitis köhtu küll. Aga rohkemgi jäi meelde soojus. Kuumalaine ehk temperatuur üle 30. Parimal hetkel koguni +37. Hiljem kuulsime, et soojalaine püsis seal veel pikalt. Etteruttavalt võib öelda, et ka öösel palju jahedamaks ei läinud ja lõuna poole liikudes ilma osas muutust ei tekkinud. Üsna lämbe. Aga önneks pikalt magama ei pidanud, sest esimesed hommikud olid reisil selgelt varased äratused, kui väljasõit oli kell 4.
Kuigi Varssavis magamiseks võimalus oli. Poola pealinnas olime juba nii kella 14 ajal. Aga puhkuse ajal pikalt magada vöi lesida ka ei saa. Seega kesklinna. Soojuse kinnituseks nägime tumepunast tooni pihlakaid. Eestis tuleb neid ilmselt veel mõnda aega oodata.
Nii nagu eelmisel aastal, olime Varssavis just
nende jaoks ajalooliselt olulisel päeval. Noored etendasid 1944. aasta ehk II ilmasõja sündmuseid ja kella 17 ajal tardus linn nii minutiks kolmeks paigale, samal ajal kui kirikukellad üle linna üheskoos võimsalt kajasid.
Varahommikul saime hotell Aramisest traditsioonilised toidupakikesed ehk kuklid, öuna ja veepudeli teele kaasa ning algas 14-tunnine teekond Forro Fogadõsse. Üle tuhande kilomeetri mõnusat bussisöitu. Samas sai ühe päevaga mitu riiki, Poola, Tšehhi, Slovakkia ja Ungari n-ö ära võetud. Ja Tšehhi-Slovakkia on vähemalt minu silmis ja vähemalt bussiaknast vaadates kenad riigid. Ehk on seal veidi vähem haritud põllumaad kui Poolas, ent vössa polnud maastikud kasvanud ja erinevaid pöllukultuure nägi piisavalt. Sooja jagus, samas polnud tapvalt lämbe. Vaadates kaubamärke tee ääres või maanteel liikuvaid autosid, väga suurt erinevust Eestiga ei ole.
Õhtuks olime ülalpool mainitud Ungari linnas. Enne majutuspaika astumist külastasime kohalikku kaubanduskeskust. Vöi kui täpsem olla, poodi. Viisakas külapood meie mõistes. Võrreldav näiteks Nurste kauplusega. Ainult et liugustega. Ja oh seda röömu poemüüja näol, kui neljakümnepealine seltskond poe täitis. Ka ostjate näole kerkis löbus ilme, kui nägid neljakohalist summat, mis kauba eest tasuda tuli. Kurss 300:1 laias laastus.
Majutuskoht oli soliidne. Mitte midagi erilist, aga kivimaja pakkus üle 30kraadises soojas piisavalt jahedust. Ja hoone katus oli täidetud pea täies ulatuses päikesepaneelidega - seega konditsioneeri jaoks kütust jagus.. Õues eri (puu)viljad kas täiesti küpsed vöi kohe valmimas. Ujumiseks bassein, mis ilmselt umbes Barcelona olümpiamängudeks rajatud. Samas vesi pidi puhas olema, kuna õhtuti kümblesid seal konnad ja neile sobivat vaid puhas vesi, selgitas reisijuht.
Erinevalt Poolast pakuti seekord sooja hommikueinet. Kell 3.30! Aga et ees ootas pikk bussisõit, siis söödi isukalt.
Ungari-Serbia piirile tuli varakult jõuda, kuna polnud teada, kaua sealt läbi saamine aega võtab. Läks suhteliselt mõistlikult. Arvestades hoiatusi võimalusest seal pikki tunde veeta. Samas konkreetne piiriületus oli naljakas. Reisijatel tuli bussist välja minna ja majast läbi jalutada. Just nimelt jalutada. Uksel oli väsinud näoga (vaata kellaaega) piirivalvur, kes sinu ID-kaardile kiire pilgu heitis. Mida ja kas ta üldse seal midagi uuris, jäi selgusetuks. Hoones, vastupidiselt ootustele, polnud aga kedagi ega midagi. Jaluta läbi. Piir ületatud.
Mis Serbias sarnane, on mägine maastik ja temperatuur. Samas Belgradist mööda sõites torkas silma mustus. Teeääred korralikult prügi täis. Ja korralikult tähendab, et ikka täitsa sodine oli see vaatepilt. Prügi rohuga pooleks. Nukker. Ja tegelikult jätkus see pikalt pealinnast edasi ka.
Positiivne üllatus oli aga mänguplatsid bensiinijaamades. Väikesed mängunurgad kiikede ja plastikust kindlusega väikelastele. Mitte midagi erilist, ent möte kui selline igati kiiduväärt. Tore puhkevöimalus lastele, kes pikalt autos/bussis istunud.
Kõrvalt hinnates on riik vaesem kui need, mida enne seda külastasime. Täpseid andmeid ei tea, aga makedoonlastelt sai seda küll uuritud. Ja nende tavapärane palganumber jääb 200-300 vahele.
Küll said serblased plusspunkte, kui ületasime Makedoonia piiri. Sest just viimased põhjustasid esimese törke. Nii taheti seal piiri ületamise teenuse kiirendamise eest kümme eurot n-ö broneerimisraha. Reisijuht keeldus. Misjärel tuli asjameeste ülemuse poole pöörduda, et ilma altkäemaksuta piir ületada. See önnestus.
Makedoonia pealinna Skopje esimene elamus oli parkimine hotelli juures. Nii nagu lubatud oli, saime otse hotelli kõrval parkida. See eeldas aga hulganisti kätega vehkimist kohalike parkimisabiliste poolt, signaalitamisi, autode ümber parkimist, töeliselt nappe möödasõite parklas ja parkla kõrvalteel liikuvat autode poolt. Andis vahva ülevaate sealsest liikluskultuurist. Et kohalikud ise sealjuures rahulikuks jäid ja asja kuidagi emotsioonideta võtsid, siis ilmselt see ongi tavapärane ja normaalne.
Inimesed ise olid väga sõbralikud. Pealinn üliilus. Sõbralikkuse osas oli äge kogemus, kui õhtul linnaga tutvudes kohvikusse istuda soovisime. Et meid oli 10+, siis oli suurt lauda vaja. Körvuti asuvate kohvikute teenindajad hakkasid meie pärast rabelema, kutsudes ja pakkudes just enda pesa välja. Maha istudes tellisime, sealjuures soovis Tiina jäätist. Öeldi, et peale mingit kellaaega nad enam toitudega ei tegele. Tiina küll pettus, ent leppis. Nii viie minuti pärast saabus koha omanik jäätisega, mille ta spetsiaalselt kusagilt körvalttänavast töi. Pole paha! Ja jäätis maitses kohe eriti hästi.
Linnas liikusid vabalt ringi nii kassid kui koerad. Kassid rohkem vanalinnas ja jalutasid vähem. Nautisid sooja. Loomad olid sõbralikud ja tundus, et kohalikud aktsepteerivad neid linnas liikumas. Otseselt toitu nad ei norinud. Olid piisavalt kena karvaga ja mitte alatoidetud. Koertel olid kõrvades numbrimärgid, nii nagu meil lammastel.
Hotell oli ka piisavalt luksuslik. Ilus interjöör ja avarad toad. Kui eelmises kahes peatuspaigas oli vannituba tagasihoidlik, siis siin Koka hotellis ruumi mõnusalt. Edev inimene võis duši all olles end 3x2 meetrisest peeglist jälgida.
Kõige kena kõrval siiski üks tõrvatilk ka. Kerjavad lapsed. Ja mitte, et nad nii näljased olnuks. Aga tihti oli näha, et just ema nad karbiga raha küsima saatis. Teinekord oli ema ise ja süles väike, ühel korral vaid paarikuune lapsuke. Viie-kuue aastased olid juba (vanematepoolse) õppe läbinud ning üsna jultunud raha küsima. Ei ole faktilist kinnitust, aga olid vist kohalik vähemusrahvus, mustlased.
Edasi lõunasse. Teel saatmas imelised vaated mägedele ning mägedelt orgu ja tasandikele.
Et liikusime Makedoonia lääneosas, siis oli palju Albaania mõjusid ning albaanlaseid näha. Ka minarette ja mošeesid. Läänepoolsetes omavalitsustes pidi vöim suht kindlalt albaanlaste käes olema. Vähemusrahvus on üldse arvukas riigis. Seis umbes midagi Läti sarnast, kus tublisti üle kolmandiku moodustavad teiste rahvuste esindajad.
Ohridist sõitsime esialgu vaid läbi. St. Stefanisse. Vaade hotelli eest järvele pole paha. Ohridi järv ise on väga selge veega. Hiljem saime teada, et sügavust kuni 260 meetrit.
Ja kuigi prügi on vähem kui Serbias, on seda ikka palju. Oli mägedest läbi sõites igas teeäärses parklas. Oli linnades ja kraavide serval. Järv paistis aga puhas. Rannajoon pikkupidi lai, aga vee suunas kitsas ja kiviklibune. Kitsas tähendab et tänavalt merre oli meetreid 30-40. Parimal juhul vähemalt poole vähem. Liiva kui sellist pole peaaegu üldse. Parim vaade järvele avanes loomulikult ülevalt mäelt, kuhu väikese ronimisega jõudis.
Teel üles kohtasime ohtralt sisalikke. Nägime ka kohalikku kadakat ja midagi tamme sarnast. Lehtede osas siis vähemalt. Küll valmisid puul tumedad ümmargused viljad.
Nägin ka esimest korda elus väljaspool loomaaeda eeslit. Mäest laskudes kohtasime veel vahvat hallipäist vanahärrat viie kitsega, kes meid rahulikult uudistasid.
Kui järv asub vaat et pool kilomeetrit merepinnast kõrgemal, hotell veel veidi kõrgemal, siis mäkke turnimisega jöudsime 908 meetri peale. Seal oli ohtralt matkaradu, paraku nii nagu prügimajandus on läbimõeldult organiseerimata, on seda ka viidamajandus. Ehk kohati on keeruline aru saada, kuhu sa lähed. Aga äge on seal liikuda ikkagi. Ja need vaated!
Laupäeval korraldati ekskursioon Ohridi linnas. Saime aimu, et kahele bussitäiele korraga on seda üsna mõttetu organiseerida. Eriti kui giid on vaikse häälega preili. Ja liikumistempo oli tugev. Nii et üksikud kuulsid, paljud nägid ja osa, kes rohkem ringi uudistasid, need lohisesid grupi lõpus lihtsalt kaasa. Aga linn oli vahva. Liiklus meie mõistes ohtlik ehk liiklusreeglid vist kõigile ja igas olukorras ei kehti. Avariisid siiski ei näinud. Tõsi, ühe siiski. Aga seda kaugemal mägedest läbi sõites. Ja pigem oli see väike mölkimine.
Linna panoraami keskne objekt ehk kindlus on kaugelt vaadates ilusam kui seest. Kindlus vajaks väljaehitamist. Et oleks turistisöbralikum. Ja annaks lihtsamalt müüridel liikuda.
Õhtul esimene esinemine. Ägeda momendi elasime üle juba saabudes. Selgus, et meid esinemislistis polegi. Kas oleme vales kohas? Hilinesime? Ajasime midagi sassi?
Veidi sebimist ja selgus, et lihtsalt löunamaale omane asjaajamine. Ehk on kaks kontserti. Üks aga algas hiljem ja sõitis meie omasse sisse. Nii saime meiegi lavale kolmveerand tundi planeeritust hiljem.
Samasse öhtusse mahtus veel Makedoonia-Eesti korvpallikohtumine, mille vöörustajad kaotasid. Olnuks Skopjes, vaadanuks seda kohapeal. Ohridist oli aga vaatamata väga möistlikele taksohindadele liik pikk tee sõita. Esmaspäeval, kui festivali ametliku osa kokku võtsime ja rühmad üksteisele kingitusi jagasid, siis ma ei saanud mainimata jätta pisut pöörast liikluskultuuri ja seda, et meil eestlastena on kahju, et Makedooniale korvpallis tuule alla tegime. Eksju? :) Neile see kommentaar muidugi meeldis. Aga kohalikele jagus ka kiidusõnu, vöörustajate lahkuse, kauni looduse ja inimeste sõbralikkuse eest.
Pühapäeval muuseum the Bay of bones. Kaluriküla, mis vaiadele asetatuna vee kohal. Tekitas mõtteid, kuidas kunagi elati üsna vähenõudlikult. Ehk inimestel polnud vaja nii metsikult asju, et toime tulla. Samas koht, kus elada, oli igati lahe. Vesi taaskord imeliselt selge. Ja põhja lähedal ujusid igati apetiitsed kalad. Onnides nägime mitmeid karu- ja ilvese-, vähem hundinahkasid. Ehk sai aimu mägede loomastikust.
Pealelõunal võtsime ette niiöelda poereisi. Liikusime linnas ja külastasime kaupluseid ja turgu. Köikse vahvam oli aga tagasisõit. Veetaksoga. Ehk suhtled Ohridi sadamas mõne paadiomanikuga, kes sind kokkulepitud summa eest hotelli juurde randa toimetab. Nagu mainisin, on rand hotellile väga lähedal. Meetrit 500 ehk. Kuigi mäkketöus. Sealkandis ringi liikudes sai päevase füüsilise koormuse limiidi ruttu täis. Just töusumeetrite tõttu.
Aga paadist avanesid maalilised vaated nii linnale, rannahoonele kui maastikule ja mägedele. Rääkimata Albaaniast, mis teisel pool järve asub. Paadimehe käest sai ka palju asjakohast infot. Näiteks turismihooaja kohta. Või et kliima soojenemine on nende talvi oluliselt muutnud. Kui meil on talved pigem soojemaks muutunud, siis seal on viimastel aastatel talviti -5 kuni -10, sel talvel lausa -15. Arvestades suvetemperatuuri on kõikumine tohutu ja tuleb aru saada, miks see külm nende jaoks juba katastroofihõnguline on.
Mägedes ringi liikudes imestasingi, et miks neil puuriitades lõhkumata puuklotsid on. Et miks üldse sellise soojaga kütta vaja on. Siis ühe sooja saavad puupakke löhkudes ja teise ahju küttes. Majakesed kõrgemal olid muidugi ka vaatamisväärsus omaette. Punastest tellistest kivid olid üsna hooletult ritta laotud. Loodis kindlasti mitte. Ja segu oli ka juhuslikult sinna vahele loobitud. Kohati rohkem, kohati vähem.
Õhtul ootas rongkäik ja teine esinemine. Rongkäik oli lõunamaine. Ehk mitte detailideni välja viimistletud. Järjekord loominguline. Liikumine ja vahed rühmade vahel samuti. Aga taaskord, inimesed tee ääres sõbralikud ja toetavad. Kas nad päris täpselt teadsid, millega tegemist, ei julge öelda. Eesti laulu- ja tantsupeo rongkäigu moodi tee pervelt kaasa karjumist ei toimunud. Et eestlaseid oli palju, tehti seda omakeskis. Eestist oli kohal kaks bussitäit ja kokku võtab sel aastal meid Europeade festivalidest osa 1565.
Linnas õhtul melu käis. Ehk nii 21-22 ja veel ka 23 ajal olid putkad-poed lahti. Ja väljas oldi koos väikelastega. Ka päris põnnidega. Lastega - aga ka täiskasvanutega tegelikult - tegime kohalike soovil ohtralt pilte.
Aga hiline õhtu ei tähenda pikka hommikuund. Sest toidupoed avasid nad juba kell 7 hommikul uuesti. Virgad inimesed. Alkoholi tarvitamist eriti silma ei torganud. Vähemalt üle piiri minevat manustamist. Küll suitsetasid nad. Ja mitte vähe. Ka festivalil publiku seas. Kohvikutest rääkimata. Tundus, et ümberringi seisjaid see ei häirinud.
Kesköine suplus järves lõpetas päeva. Sooja oli koju jalutades napid 28 kraadi.
Esmaspäeval võtsime suuna riigi lõunaossa. Laevaga. Ja taaskord, fantastilised vaated järvelt mägedele. Kõrgeim tipp asus 2250 meetri peal.
Tunnikese laevasõidu järel kohtasime ja saime ka järele proovida ainsat liivariba, mida selles riigis kohtasime. Oli tubli 20 meetrit lai. Samas järve põhi erinevalt hotelli rannast jagunes liiva ja kiviklibu vahel. Ehk oli oluliselt mõnusam.
Eredaima elamuse sain aga riietuskabiinist. Hoiatati, et see on räpane. Aga ma ei olnud valmis selleks - jalgealune täis salvrätikud, hügieenisidemeid, kommi- ja muud paberit jne. Röve! Jälk! Ja inimesed kasutasid seda siiski. Ise leidsime ranna tagaotsast, reaalselt viimase kabiini rannajoonel, mis oli üllatuseks täiesti puhas.
Õhtul ootas ees korra juba mainitud lõpuüritus. Selline "linnuke projektiaruandesse kirja" stiilis.
Varahommikul võtsime suuna hellenite-maale. Makedoonia maakond, Meteora piirkond. Võimsad kaljunukkide otsas asuvad kloostrid. Andis ikka ehitada neid. Just kivide üles viimise suhtes. Ja suurtes pühakodades elab üldjuhul alla kümne munga või paarkümmend nunna. On ikka ruumi neil. Aga kogu piirkond on samuti võimas. Millised mäed ja vaated nendelt alla tasandikele avanevad, kus linnad-külad.
Õhtusööki pakuti seekord töeliselt ägedas restoranis, mis asus kalju küljes. Enne sööki võisid ise veidi kõrgemale ronida, mis andis aimu, kuivõrd kuiv oli. Kõik krudises ja krõbises jalge all. Välja arvatud üks teravate peenete okastega taim, mis rohelisena püsis ja jalgu torkis. Aga mis seal imestada, kui väljas kuni 40 soojakraadi. Lämbuse töttu jooksis vesi mööda selga alla. Söögi saateks tantsis kohalik tantsurühm ehk saime aimu Kreeka tantsudest.
Linnas torkas silma, et poed olid lahti siis, kui omanikul aega oli. Ehk ukselt ei leidnud infot, millal avatakse-suletakse. Keskpäeval ja pealelõunal olid need igal juhul suletud. Peale õhtusööki aga avatud.
Meie poodlema ei jäänud, kuna bassein ootas. Osa bussiseltskonnast, nelja toa jagu, suunati väiksemasse hotelli vöi esimese tütarettevõttesse. Selle katusel oli aga suur veega täidetud auk. Teisisõnu bassein. Ja kolmandat ööd jutti hiilgas taevas täiskuu.
Hommikusöök kell kuus. Ja üllatusena tegime peale Olympuse vaatamist ringi läbi Bulgaaria. Kümnes välisriik selle reisi jooksul. Pidi olema mõistlikum kui Makedooniast läbi sõita. Meenutades piiril toimunut on see ilmselt tõsi. Üle mägede liikudes nägime taas ohtralt suitsupilvi. Ilmselt põleng. Albaanias, mida üle Ohridi järve nägime ja millest kohalikelt kuulsime, olid augusti alguses suured metsatulekahjud. Kuiv ja soe periood ja siis polegi palju tarvis.
Õhtuks olime taas Serbias. Jagodina linnas. Kui bussis oled teatava müratasemega harjunud, siis sõidukist väljumine šokeeris. Hotellist üle tee oli tivoli, kus möllu ja melu rohkem kui rubla eest. Helitase nii korda kuus kõrgem kui bussis. Ja pidu jätkus kella kolmeni öösel, nagu hilisemad uinujad teadsid öelda. Siis pole imestada, et hotellitoas ka kõrvatropid valmis pandud olid. Öömaja ise oli kaunis ja seal võinuks pikemaltki peatuda. Ilmselt saime reisi jooksul osa üsna ühest hinnaklassist ööbimiskohtadest, kui võtta hind eurodes. Lihtsalt eri riikides saab selle summa eest erineva klassi/tärniga ulualust.
Kui linnas liikusime, siis saime omapärase elamuse. Tänavatel. Konkreetselt piki tänavat, kahel pool teed, ja tee polnud ülearu lai. Samal ajal püüdsid aga ka autod liikumist jätkata. Läbi inimmassi, kes uudistasid, mis müügil. Nii kostis signaalitamisi ja pidi end inimsummast läbi pressima. Mõni ikka ehmatas, enamus võttis asja rahulikult. Ja mille köigega ei kaubeldud. Terved sead-lambad vardas küpsemas, pudi-padi, aga ka riided ja hauakivid. Ostad lastele saiakesi ja vaarisale mälestustahvli ühel ajal!
Peale õhtusööki liikusime loomaaeda. Vähemalt pidi see loomaaed olema. Mis tegelikult, seda ei tea. Suurem park, kus purskkaevud, millest suurima veejoal värvidemäng toimus. Ainsad loomad olid aga kahejalgsed. Inimesed. Ühed jalutasid, teised olid veejugade juures või tribüünidel ja jälgisid esimesi. Sisult loomaaed ju.
Et selline melu ja selles liikumine väsitas, olime suht varakult hotellis ja nautisime selle luksuslikkust. Hommikusöök oli taas midagi uut. Ja tegelikult ei saa toidu osas üldse nuriseda, kui ka reisile kui tervikule tagasi vaadata.
Neljapäeva täitis umbes 800-kilomeetrine sõit Bratislava linna. Sealhulgas võtsime riski ja valisime tagasihoidlikuma piiripunkti. Selleks tuli teha väike ring ja kasutada kõrvalisemaid teid. Aga tasus ära. Serbia piirist saime ruttu üle. Ungarisse sisenemine oli stiilne. Kui üldjuhul on tolliametnikud või politseinikud tõsised, vahel isegi karmi või kurja ilmega, siis need kaks ungarlast elurõõmsad ja täiendasid teineteist. Üks näitas vähem emotsioone välja, teine viskas see-eest julgelt nalja. Ka enda kulul. 12 punkti lähevad Ungarile.
Punktid teenisid nad välja ka riigis kultuursema keskkonnasuhtumise eest. Ehk teeääred olid hoopis teist nägu kui Makedoonias või Serbias. Ja mulle nende hinnad ka meeldivad. Too päev sõitsime esmalt nii viis tundi jutti, enne kui kätepesupeatuse saime. Kippus soojaks ka. Siis sellest tanklast võtsin janu vastu veini, pelk veejoomine ei toida. Kohalik korralik valge vein. Hind veidi üle euro. Pole paha.
Öö veetsime laevas. Ujuvhotell Bratislavas. Doonau jõel. Linn on kaunis. Ja kui lõuna poolt tulla, siis lööb ninna, et oled jõudnud Euroopasse. Kodune tunne. Hinnaklass ka üsna meie mõõtu. Parkimine, vähemalt kesklinnas aga üüratult kallis. Bussi öö läks maksma tugevasti üle saja euro. Reisi jooksul olen aru saanud ka Eesti nõrgast maksupoliitikast. Ehk me ei taha või oska raha kokku korjata. Kiirtee maksud. Raskeveokimaksud. Need, mida mujal osavalt ja kohati ohtralt kogutakse, annavad konkurentsieelise teistele ja samas mõjutab see negatiivselt meie maanteid ja võimalusi neid remontida.
Suurele soojale saime aga konkreetse vahepala. Õhtul Bratislava kindluse juures jalutades tundsime, kuidas tuul tõuseb. Minuti pärast lendasid juba sodi ja liiv, tolm, mis tänavatele kogunenud. Taevast langesid esimesed vihmapiisad. Tuul võttis aga alles hoogu. Peagi lennutas see oksarisu ja pühkis kohvikulaudadelt tuhatoosid. Peatusime tänava ääres, n-ö nurga taga, kust suundusime lähedalolevasse baari varju. Siis möirgas tuul kõige enam, vihma ladistas ja äike mängis taevas pilvedega keksu. Tunni pärast ja üsna järsku oli etendus läbi. Õhk selgeks klopitud ja palju puuoksi puudelt maapinnale rebitud.
Reede möödus jälle bussisõidu tähe all. Aga kui päev varem saime harva bussist välja, siis nüüd oldi meiega lahked ja sirutasime end üsna tihti. Vähemalt lõunani, mille jooksul olime kolm korda tanklapeatuse teinud. Sellele järgnes 4,5 tundi katkematut kulgemist.
Õhtuks tuttavas Aramise hotellis. Õhtusöögina serveeriti meile selle reisi jooksul esmakordselt kala. Muu oli tavapärane. Õhtul külastasime lähimat kaubamaja ja kogusime samme, et istumise tagajärgi leevendada. Veidi lesisime hotellitoas ka, kus jälgisime kergejõustikku. Ja MM oligi pea ainus asi, mille pärast internetti kasutasin reisi jooksul. Nende tulemustega tahtsin kursis olla. Muu kannatas oodata. Olgu, meile piilusin ka veidi.
Järgnes kõige varasem väljasõit. Kell 3.30 pidime bussis olema, aga tubli koolitus tähendas, et pea kõik olid juba kümmekond minutit varem kohal ja asusime teele enne ettenähtud aega. Kui Poola pealinna sõites saime osa ummikutest, siis viimane etapp kulges muretult. Ehk naudinguid pakkunud reis sai sobiliku lõpu.
Bratislavasse sõitsime Austria piiri lähedalt, nii ei olnud palju puudu, et saanuks veel ühe riigi kirja. Kesk-Euroopa on aga midagi muud kui Balkanimaad, ka pelgalt bussiaknast vaadates. Mitte isegi niivõrd kliima või fauna-floora, aga keskkond, kultuur, inimesed.
Mõned märksõnad veel, mis hiljem meenunud. Kui põhja pool kogutakse keskselt taarat ja seetõttu on seda looduses oluliselt vähem, siis lõunas on asi juhuslik. Serbias nägime poes lettide juures suurt korvi, kuhu sai klaastaara tuua. Kas raha eest või niisama, seda ei saanud teada. Makedoonias võeti vastu klaastaarat ja ostes lisandus pudelile taara hind, mille said tšeki ning pudeli alusel samas poes tagasi. Purke ja plastikut ei tahetud ja nii neid siin-seal maas vedeleski.
Olympuse mäed ei jätnud nii võimsat muljet, kui oodanuks. Ehk oli süüdi see, et eelmine päev külastasime juba niigi kõrgeid ja suursuguseid mägesid ja seal asuvaid kloostreid. Või et pidime Jumalate mäge bussiakna kaudu vaatama.
Samas Kreeka kütusehinnad olid klass omaette. Bensiin keskmiselt 1,5 ja diisel 1,3 eurot liiter. Piiri taga Makedoonias seevastu vähemalt pool eurot odavam. Mujal üsna võrreldav hind Eestiga, kuigi pigem veidi odavam.
Putukad. Eesti suve üks ebameeldivam osa. Neid lihtsalt ei ole või on väga vähe Lõuna-Euroopas.
