Väikeses kohas elades tuleb pidevalt arvestada sellega, et kui räägid (või veel hullem: kritiseerid, teed märkuse) mingi tegevuse, ametikoha jms kohta, siis on selle taga alati keegi, kes sellega otseselt või natukene vähem otseselt seotud.
Ja pahatihti ei suudeta siis oma (või oma lähedase) isikut antud kohast/tegevusest eraldiseisvana vaadata.
Näide 1. Juhin kolleegi tähelepanu sellele, et väravate liigutamiseks tuleb neid tõsta (paludes kedagi appi), mitte ei tohi mööda põrandat lükata-lohistada. Tagajärg: solvumine. Isiklik solvumine. Sest ma sean kahtluse alla tema kui õpetaja. Aga mitte tegevuse. Ei saa aru.
Näide 2. Valla eelarve. Esitasin muudatusettepanekud. Küsisin ja kommenteerisin üht-teist ka eelarvekomisjoni koosolekul. Ja selguse mõttes toon veel välja, et need puudutasid konkreetselt eelarveridasid ehk valikuid, mis me teeme ja sellega kaasnevat mõtet, et kas need valikud on käesoleval hetkel kõige õigemad. Tagajärg: solvumine. Isiklik solvumine. Sest ma arvan, et numbrid on pliiatsist imetuna ridadele kirja saanud. Ei saa aru.
4 kommentaari:
Hergo. Tähelepanu juhtimisel ja ründamisel on suur vahe sees.
Paratamatult pead aru saama, et oleme mõlemad samal ametikohal täpselt samasuguste tingimuste ning õigustega. Kui sina seda ei aktsepteeri, siis on see sinu enda probleem ning sinul ei ole õigust oma volitustest üle astuda ning sellega kaasnevalt teiste suhtes põhjendamatult üleolevalt käituda.
Eriliselt lapsikuna mõjub aga sinu poolt kirjeldatud olukorra tegelik olemus - sinu väide, et sinul on õigus tulla muusikaklassi (ehk siis minu kui muusikaõpetaja tööruumi) tegutsema, kui minul (kui kehalise kasvatuse õpetajal) on õigus spordihallis tegutseda.
Kahju, et olen sunnitud niimoodi avalikult seda olukorda kommenteerima, kuid leian, et tõde, mis tegelikult toimub, peab päevavalgele tulema, tunnistad sa seda või mitte.
Tänan kommenteerimast.
Ma ei hakka siin Sulle pikalt kirjutama. Eriti, kuna saan aru, et Sul on oma "tõde". Samas ei olnud me ainsatena saalis sel hetkel ja ründamisest oli asi väga kaugel.
Olen alati valmis otse rääkima, ka sel päeval oli nii. Ent rääkida saab vaid siis, kui kaks osapoolt seda soovivad.
Tõde on valus kuulda, kui ettekujutlus tegelikkusest on tõele vastupidine. Nüüdseks on lõplikult selgunud see tõde, mil viisil sina olukordi tõlgendad ja kuidas püüad lugejatele jätta muljet. Eks igaüks jõuab selle äratundmiseni omal ajal.
Kirjutasin Sulle sisulise vastuse meili teel.
Kahjuks tõestasid oma kommentaaridega sissekandes kirjutatut. Et raske on oma isikut tegevusest eraldiseisvana vaadata. Mis oligi selle sissekande mõte.
Natukene naljakas on lugeda, et kuidas püüan lugejatele muljet jätta :D
Nagu blogi pealkirjas seisab, on tegemist erablogiga. Lugemine on täiesti vabatahtlik :)
Postita kommentaar