Teisipäeva keskpäeval Lilleküla staadionil. Taevasse koguneb halli ja lillakassinist värvi. Esimesed kauged valgussähvatused. Kuigi peaks keskenduma toimuvale praktikaeksamile, ekslevad meeste pilgud kõrgustesse.
Äike. Jah, tõepoolest, see on äike.
Peagi lisandub pikselöökidele soe tummine vihmasadu. Aegamisi sattuvad vihmasagarate sekka ka raheterad. Samas ei lase keegi sellest end häirida. Olgu, Toshi, kes eelmise õhtu liigamängu tõttu füüsilises trennis ei osale, poeb vargsi välikäimlasse vihma eest varju.
Lõunapausile suunduvad kõik kaltsmärgadena. Ent kuna vihma pole vaat et terve kuu sadanud, pole sest suurt lugu.
Täna ennelõunal Emmastes. Selge taevas täitub tunni jooksul sujuvalt tumedate pilvedega. Sellistega, mida on viimase nädala jooksul varemgi nähtud. Ent mis on meid vaid õrritamas käinud, jättes vihma maapinnale saatmata. Seekord avatakse aga oma luugid. Mõnda aega kallab üpris korralikult. Lööb äikestki ja müristab. Just nagu päris.