Esmaspäev, 24. juuni 2013

Tilgutid

Nagu pealkiri teatab, lõppes minu jaanipühade periood tilgutite all. 



Ent kõigest järgemööda.

Reedel Hiiumaa naiste meistrivõistlused jalgpallis 1. korda. Vägev vutipidu. Neli tiimi pole ehk palju, aga arvestades, et naiste jalgpall astub siin saarel alles lapsekingades, võib päris rahul olla. Eriti kuna mängupilt polnud sugugi halb.
Ise olin siis peakohtuniku rollis. Õrnalt üritasin ka oma naiste/tüdrukute tiimi treener ka olla. Vägev- kella 10st kuni kella 13 ühtejutti käisid mängud. Mina ise siis vile suus platsil nö korda valvamas.
Seejärel kell 1315 Hiiumaa-Saaremaa maavõistlus jalgpallis. Esmalt D1 poiste mäng. Taaskord kohtunik. Sinna otsa 1996. aastal sündinud noormeest mäng. Ja jälle väljakukohtunik. Siin kiskus väljakul korraks isegi päris kuumaks ja ehk võinuks mõnes olukorras asja teistmoodi lahendada. Loodan, et nendest kogemustest õpin.
Siis kiirustasin Peugeot esindusse, et oma auto ära tuua. Sumbuti vajas kõpitsemist.
Ja kell 18 põhimäng ehk Hiiumaa ja Saaremaa meestekoondised. Et Aivar Pohlak oli platsil, siis tegutsesin 1. abikohtunikuna ehk äärel. Kuradi Pohlak, peaks ütlema. Ikka vilistas mängu saarlaste kasuks ära. Üldiselt tundus, et vilepartii oli korralik ja reeglitele vastav, samas mõnel puhul käitunuks mina teisiti. Eriti 90+4 lisaminutil määratud penalti puhul, kus vastavalt reeglitele saanuks asja ka teistmoodi tõlgendada ja 11-meetri karistuslööki mitte määrata. Tagantjärele on mul isegi rõõm, et läks nagu läks, sest Hiiumaa väravavaht Gustav Kotkas hoidis enda penaltitõrjumisoskuse (loe altpoolt) järgmiseks päevaks. Kui Pohlak jätnuks olukorras karistuse määramata, järgnenuks penaltid. Aga läks teisiti ja Saaremaa lahkus 1:0 võiduga.
Foto: Kristi Linkov

Õhtul koju ja pühapäevaõhtust tööpäeva ette valmistama. Aga kell 22 olin juba voodis ja nii magusat ning pikka, ca 0600 paiku ärkasin, und pole ammu olnud.

Laupäeval korjasin kõigepealt meie valla kodutütred peale ja viisin nö kogunemispunkti, kust nad Haapsalu poole sõitsid, et Võidupüha paraadil marssida. Seejärel tagasi Emmaste ja poisid peale, et meeste MV-le suunduda.
Järjekordne pikk jalgpallipäev. Et mõni töömees oli õhtu pikaks lasknud, läks hommikul organiseerimistöödega üsna kiireks. Aga saime hakkama. Rõõmsaks uudiseks oli ka see, et üks sats jättis tulemata ja osales 10 tiimi. See tähendas kahte võrdset alagruppi ja veidi lühemat tööpäeva.
Arvan, et loosiõnn soosis meid alagrupiga. Esimene vastane pakkus ainsana tõsist vastupanu, aga et nemad polnud kella 10ks veel väga värsked ja meie kokkumäng vajas harjutamist, jäi mäng 0:0. Sealt edasi tulid suured võidud ja nende toel võitsime alagrupi.
Veerandfinaalis ei realiseerinud enda võimalusi ära ja jäime 2:0 edu peale. Kui siis vastane ühe tagasi lõi (ainus värav turniiril, mis Kotkase võrku löödi) lõi, läks meie mäng rabedaks, aga võidu võtsime ära. Ja et teine veerandfinaal pakkus tõsise üllatuse- Viskoosa saalihoki poisid võitsid pärast väravateta mängu penaltiseerias oma kodukandi mehi- saime poolfinaaliks tuttav ja jõukohase vastase. Kogu kohtumise domineerisime ning 5:0 võiduga marssisime finaali. Samas seal kordus sama, mis varem- enda superhead võimalused jäid väravaks vormistamata. Ent vastase hoidsime ka nulli peal. Seega penaltiseeria. 3 lööki.
Esimene sees, vastasel samuti. Seejärel kaks mööda- latti ja vv-le sülle. Et aga vastane samuti palli võrku ei saanud- ja selles saab ainuisikuliselt süüdistada meie kollkipper Kotkast-, seis meie jaoks halvemaks ei muutunud. Lisalöögi saime sisse ja näha oli, et vastaste lööja oli kahest tõrjest suure pinge all. Ta lõi siiski hästi, ristnurga suunas. Aga mingil moel kasvatas Kotkas tiivad ja tõi selle ära. Milline thriller. Kolm tõrjet ja meistritiitel meile.
Foto: Argo Nurs

Tiimi Saarnakiga kahasse koostades arvestasin, et enda mänguaeg ei ole kõige suurem. Aga see polnudki eesmärk. Tahtsin ikka medalit ja kui aus olla, siis läksin staadionile ikka kuldmedali järele. Õnneks tuli ära.
Foto: Kristi Linkov

Peale staadioni korrastamist sauna ja kõhutäis sisse ning sadamasse. Sihtkoht Haapsalu. Eesmärk osaleda Võidupüha paraadil.
Ei olnud parim tunne saapaid jalga panna peale seda, kui olid kaks päeva putsades staadionil ringi lipanud.
Aga ära tegime selle paraadi. Teises pooles tuli küll päike täies hiilguses meid paitama, aga ei midagi hullu. Noored olid ka tublid ja pidasid kenasti vastu.
Sealt 1430 praamiga saarele ja koju. Riideid vahetama ja duši alla. Siis otsejoones Kassarisse. Olime kokku leppinud, et tulen 17 ja 1730 vahel. Samas kell 18, kui algus oli välja kuulutatud, oli plats külalistest tühi. Umbes 20 minutit hiljem saabusid esimesed ja kella 20 ajal võis alles tõdeda, et mingi üritus on algamas. Aga see sobis mulle. Seetõttu sain mängude ja pikema jutuga arvestatust hiljem alustada. Ei ütleks, et hiilgavalt oma tööga toime tulin, samas läbikukkumiseks seda ka ei nimeta. Mängud said mängitud ja jutud räägitud.
Kui ca 0030 ajal lahkusin, pidin asuma selge grupijuhi kohustusi täitma. Minu õnn oli see, et erinevates kohtades hakati just siis otsi kokku tõmbama jaaniüritustel. Käinas nt oli sinna jõudes suht tühjus, Hellamaal sumiseti väikeste seltskondadega kadakate vahel. Sõrul oli veidi rohkem inimesi. Sõidutasin ka oma alaealisi vutitiimi poisse, kes kartsid politseid ja ei julgenud ööbimiskoha vahet liikuda. Vahepeal sain magama, et siis 07-08 ajal viimased sõidud teha.

Kui kusagil keskpäeva ajal voodist välja tulin, oli otsaesine ja silmade ning juuksepiiri vaheline ala täiega üles paistetanud. Öösel juhiti ka minu tähelepanu sellele, et otsaesine pole normaalne. Aga arvasin, et see on päikesest või väsimusest vms. Ent mida päev edasi, seda hullemaks asi kiskus. Lõpuks võtsin ette tee haiglasse. Seal pandi mind ca 3ks tunniks tilgutite alla. Arvati, et mingi putukas on mind närinud. Süstiti ka allergia vastast rohtu ja mingid ampullid sain kojugi kaasa. Kui korraks andis asi järele, siis praegu tundub, et paistetus on tagasi. Eks näis, mis hommikul saab. Loodan, et olukord on siiski paranenud.

Kommentaare ei ole: