Teisipäev. Ausalt öeldes ei üllatanud, et Barcelona kaotas. Bayern on viimastel nädalatel/kuudel ikka palju kindlamat mängu näidanud. Vast nii suurt kaotust ei osanud ennustada. Samas see väga rõõmu ei pakkunudki. Esiteks üllatusmomendi puudumise pärast, aga teiseks asjaolu, kellele Barca kaotas. Kuidas peaksin Müncheni võidu üle rõõmustama?
Kolmapäev. 1:4 kaotus. Et eelmine õhtu oli seisu 4:0 pakkunud, siis tuli see ka kuidagi loomulikumalt. Ülearu kurvaks ei teinudki, sest Dortmund on viimaste aastatega ikka väga sümpaatse mulje jätnud. Kuidas meeskond on üles ehitatud, sealhulgas suur osa mängumehi ise eliitklassi mängijateks lihvitud. Teiseks olen kindel, et Real Madrid ei ole veel kaotanud :) Pildilt meenutus ajaloost.
Laupäev. Debüüt kohtunikuna II liigas. Kõik asjad olid läbi mõeldud, ent ikkagi ei saa seda kordaminekuks lugeda. Mäng ise oli debüüdiks sobiv. Santos oli Kärdlast lihtsalt nii palju üle. Esimesel poolajal vist ainult ühel väljakupoolel mängitigi (veidi liialdades).
Jah, Santose kasuks võinuksin penalti määrata, aga tõlgendasin seda kui olukorda, kus pall otsis kätt ja see ei takistanud palli teed värava suunas. Lisaks ei näinud põhjust mängu selle algfaasis veelgi enam tapma hakata.
Jah, Santose kasuks võinuksin penalti määrata, aga tõlgendasin seda kui olukorda, kus pall otsis kätt ja see ei takistanud palli teed värava suunas. Lisaks ei näinud põhjust mängu selle algfaasis veelgi enam tapma hakata.
Teine poolaeg aga tuli millegipärast ebakindlus- hakkasin endas kahtlema mitme olukorra puhul ja ei olnud kindel kuidas seda tõlgendada. Samas oli väga hästi meeles Tutki õpetus, et pigem vale otsus, kui otsustamatus.
Optimistina leian, et tuleb veel ja veel vilistada, et kindlus saada. Ei saa tagasilöökidest end uppi lüüa lasta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar