Muinasjutt, mis....

... ei lõppenud õnnelikult.

Jutt siis jalgpallimuinasjutust. Eesti koondise teekonnast 2012 EM-finaalturniirile, mis nüüdseks sisuliselt läbi on. Samas, kui see oleks muinasjutt, siis võib-olla mitte? Muinasjutus tõuseksime tuhast ja purustaksime teisipäeval võõrsil Iirimaa ning pääseksime sellegipoolest EM-ile.

Aga olgugi, et ma olen suur optimist, kahtlen selle võimalikkuses. Loodan, et näitame võõrsil head mängu ja tuleme (viigi või) võiduga tagasi.

Eilsest veel niipalju, et minus on mitut sorti tunded. Ühest küljest pettumus, et kaotasime. Ja nii lollide vigade tõttu. Kasvõi esimene värav oli selline, mida kaitse igal juhul vältima pidanuks. Samas mängupilt ise oli hea. Kohe peale väravat oli näha, et mehed tahavad ja oskavad mängida küll. Aga siis see Viktor Kassai... Kas tõesti see mees tahab peale eilset väita, et on Euroopa/maailma eliitkohtunik? No mida.
Hommikul ümberringi sagivaid inimesi jälgides taipasin aga, et see oli parim lahendus. Annab otsida inimest, kes mängu ei vaadanud või sellest mingil määral teadlik ei ole. Ja peamine sõnum, mis inimeste jutust läbi käis, oli see, et Kassai on tropp, et meile tehti liiga, et tegelikult on eesti koondis täitsa kihvt sats. Just eile kirjutasin ju, et jalgpall ja meie tiimi edu liidab ühiskonda paremini kui ei miski muu. Oleksime me lihtsalt 0:2 kaotanud, oleks süüdlasi otsitud mängijate seast. Nüüd aga on rahvas ühise vaenlase Kassai näol leidnud. Seega hingatakse ikka veel üheskoos, ollakse ikka veel ühise asja ajajad. Ollakse uhkelt eestlased.

Selle eest aitäh sulle, Viktor. Aga vilistada sa ikkagi ei oska.