September

Meedias on viimastel nädalatel kajastatud Eesti riigijuhtide ära jäänud Hiina-visiite. Pigem on olnud suhtumine, et küll olid ikka lollid ministrid, et Dalai-laamaga kohtusid augustis. Nüüd Hiina karistab. Las ta siis nä karistab. Statistika näitab, et Hiina ei ole Eesti riigi jaoks üldsegi oluline kaubanduspartner. Ja pealegi ei saa me enda väärtustest loobuda. Olnud ise aastaid võõrriikide võimu all ja soovides teiste tunnustust pälvida, peaksime Tiibetist aru saama ja neid toetama. Umbes sarnast juttu rääkis ka põllumajandusminister Postimehes artiklis "Miks ma Hiinasse ei sõitnud?" Soovitan.

Tööl on äge. Ja kuigi esmaspäeval suudeti mu närv mustaks ajada, sest mitme ukse lukuaugud topiti nööpnõelu täis, täitus keha juba päev hiljem positiivsete emotsioonidega. Ja iga päev saab tublisti naerda. Mõnus.

Vaba aeg kulub spordile. Esmaspäeval kohtasin jooksuringil kolme rästikut. Kõigepealt oleksin ühele parajalt suurele peale astunud. Liikusin edasi, ag heitsin veel pilgu üle õla ja kui uuesti silmad jooksusuunda seadsin, oli uus madu jalge ees.
Teisipäevane vutiõhtu pakkus kustumatuid emotsioone. Väga raske oli õhtul magama jääda, sest adrenaliin oli niivõrd kõrgele aetud. Sellist Eesti mängu tahaks veel ja veel näha. Korvpalli EM ei taha ka ära lõppeda :)

Ja nüüd siis lõpuks homses Hiiu Lehes peaks minu valla-teemalised lood ilmuma.