Mõttekoht

Ülikooli ajal ei olnud väga harvad sõprade-tuttavate küsimused: "Miks sa õpetajaks saada tahad? Palk on niru ja närvid süüakse ära." Aga mida semester edasi, seda enam tundus, et just see on amet, mis mulle sobib. Raha ei ole ma ka kunagi üle tähtsustanud.

Ent nüüd on küll kõhklus, et kas tasus pedagoogikat õppida. Ajateenistuse ajal otsustasin, et tulen tagasi Hiiumaale. Olin üsna kindel, et saan siin koolipapana tööle asuda. Ent võta näpust. Praegu paistab, et kõik sobivad kohad on täidetud... Jah, masu aeg, inimesed tulevad kooli tagasi. Parem väike palk ja raske töö kui mitte midagi. Ega mandrilgi olukord suurt helgem pole. Ülikooli ajal oli kõik lihtne. Noori õpetajaid (eriti meesterahvaid) oleks avasüli, kallistustega vastu võetud.

Nüüd ongi variante mitu. Kas minna mandrile? Seega tuleb vastu võtta otsus Hiiumaalt lahkuda. Ega seal midagi drastilist ei oleks- 6 aastat olin niikuinii mandril (kool+ajateenistus). Võin vabalt ka mujal elada. Aga kui minna, siis juba jäädavalt või pikaks ajaks, sest edasi-tagasi pendeldamine ei vii kuhugi... Teine variant on minna nt aastaks välismaale. Olen juba maad kuulanud, variant oleks olemas. Kolmas võimalus on siinsamas midagi muud teha. Alustada ettevõtlusega näiteks. Viimane variant oleks minu sõnadega kõige rohkem kooskõlas. Olen ju arvamust avaldanud, et ei tohiks nii kergekäeliselt alla anda ja kodust (maakohast) lahkuda. Ettevõtlikkust on vaja, küll siis saab igal pool hakkama. Olen üritanud Hiiumaal aktiivne olla. Nüüd lihtsalt lahkuda? Teisest küljest jälle- tööd on vaja teha ja kui seda siin ei ole võimalik teha... Jah. Mõttekoht.

Samas ülioptimistliku ja alati positiivselt meelestatud inimesena usun, et see on hetkeline tagasilöök, küll kõik laabub. Loodetavasti... :)