Tartu maraton ja Hergo? Väga veider seos.
Aga üllatuslikult paljude (vist ka minu enda) jaoks on neil seos. Nimelt sain ma hilissügisel ilmutuse osaliseks. Sealt sain ma teada, et pean osalema Tartu maratonil. Pole probleem, mõtlesin mina. Aega on mitu kuud - jõuan trenni teha küll :)
Tuul viis lehed puudelt, lapsed ootasid juba talvevaheaega, aga minu treeningkoormused ei olnud sugugi suureks jõudnud kasvada... Aga aega ju on, mõtlesin. Mul on jaanuar vaba, siis on ka lumi - suusatan täiega. Ahhaa, mõtles Taevataat, annan ma teile lund jeee.
Igal juhul tuli lumi maha lõpuks, sain 100-200 km "Veerpalu" teha ja juba koputas maraton uksele.
18. veebruar 2007: Äratus! Hommikuvõimlemine, enda korda seadmine, riietumine. Siis puder pliidile. Terve suur kausitäis kaerahelbeputru... Ausõna on hommikul kell 6-20 isu. Aga kõhu peab täis sööma, muidu ei kesta!
Kell 7-35 olin juba Tehvandi staadionil, kust 9-st lähe anti.
Esimesed 15 minutit oli selline tunne nagu oleksin osa lehmakarjast, keda hoogsalt laudast välja aetakse. Ruumi oli nii vähe...
Siis läks põnevamaks! Nägin esimesi kukkumisi, nautisin loodust ja naersin nende üle, kes iga paarisaja meetri tagant rada vahetasid, et kiiremini edasi liikuda. Oh üllatust - ei liikunud nad midagi.
12, 22 ja 32 km sõin kõike, mida pakuti. tasuta ju :) Järgmises punktis ainult jõin, muidu oleks pidanud osa toitu väljutama...
Nagu arvasin, olidki 30-50 km raskeimad: katkestajad, natukene väsimust, võimalus jääda teeninduspunkti mustikasuppi sööma... Aga kannatasin ära. Seejärel läks lõbusamaks. Aegamisi tulid alguses tormanud suustajad selg ees vastu ja iga möödumine andis energiat.
3 km enne lõppu oli kohvipunkt. Pumpasin end kofeiini täis ja haakisin 31 km raja (Nad ühinesid meiega poole peal) sõitjate tuulde. Lõpus oli hoog juba päris hea ja möödusin veel päris mitmest sõitjast. Kõige meeldivamad olid loomulikult viimased 5-600 meetrit. Siis oli juba kuulda Elva staadionil toimuv ja hasardist võisteldi ka viimaste sekundite pärast.
Aeg lõpuks 5.54 ja sekundeid peale. Suht normaalne. Veerapalule jäin küll alla - umbes 3 tunniga :) Aga näiteks Silver Schönbergi võitsin 6 minutiga.
Muidugi ei saa mainimata jätta sooja õlut, mida lõpetamise järel pakuti... Korraldajate huvides jätan kommentaarid lisamata...
Järgmine aasta jälle!
Aga üllatuslikult paljude (vist ka minu enda) jaoks on neil seos. Nimelt sain ma hilissügisel ilmutuse osaliseks. Sealt sain ma teada, et pean osalema Tartu maratonil. Pole probleem, mõtlesin mina. Aega on mitu kuud - jõuan trenni teha küll :)
Tuul viis lehed puudelt, lapsed ootasid juba talvevaheaega, aga minu treeningkoormused ei olnud sugugi suureks jõudnud kasvada... Aga aega ju on, mõtlesin. Mul on jaanuar vaba, siis on ka lumi - suusatan täiega. Ahhaa, mõtles Taevataat, annan ma teile lund jeee.
Igal juhul tuli lumi maha lõpuks, sain 100-200 km "Veerpalu" teha ja juba koputas maraton uksele.
18. veebruar 2007: Äratus! Hommikuvõimlemine, enda korda seadmine, riietumine. Siis puder pliidile. Terve suur kausitäis kaerahelbeputru... Ausõna on hommikul kell 6-20 isu. Aga kõhu peab täis sööma, muidu ei kesta!
Kell 7-35 olin juba Tehvandi staadionil, kust 9-st lähe anti.
Esimesed 15 minutit oli selline tunne nagu oleksin osa lehmakarjast, keda hoogsalt laudast välja aetakse. Ruumi oli nii vähe...
Siis läks põnevamaks! Nägin esimesi kukkumisi, nautisin loodust ja naersin nende üle, kes iga paarisaja meetri tagant rada vahetasid, et kiiremini edasi liikuda. Oh üllatust - ei liikunud nad midagi.
12, 22 ja 32 km sõin kõike, mida pakuti. tasuta ju :) Järgmises punktis ainult jõin, muidu oleks pidanud osa toitu väljutama...
Nagu arvasin, olidki 30-50 km raskeimad: katkestajad, natukene väsimust, võimalus jääda teeninduspunkti mustikasuppi sööma... Aga kannatasin ära. Seejärel läks lõbusamaks. Aegamisi tulid alguses tormanud suustajad selg ees vastu ja iga möödumine andis energiat.
3 km enne lõppu oli kohvipunkt. Pumpasin end kofeiini täis ja haakisin 31 km raja (Nad ühinesid meiega poole peal) sõitjate tuulde. Lõpus oli hoog juba päris hea ja möödusin veel päris mitmest sõitjast. Kõige meeldivamad olid loomulikult viimased 5-600 meetrit. Siis oli juba kuulda Elva staadionil toimuv ja hasardist võisteldi ka viimaste sekundite pärast.
Aeg lõpuks 5.54 ja sekundeid peale. Suht normaalne. Veerapalule jäin küll alla - umbes 3 tunniga :) Aga näiteks Silver Schönbergi võitsin 6 minutiga.
Muidugi ei saa mainimata jätta sooja õlut, mida lõpetamise järel pakuti... Korraldajate huvides jätan kommentaarid lisamata...
Järgmine aasta jälle!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar