Ungari

 Osa 2

Hommikud olid pikad ja rahulikud. Ärkamine ei olnudki ehk hiline, aga piisas, et välja puhata. Rahulikuks tegi asjolu, et said ise tegemisi ja nende sooritamise kellaaegasid valida.

Söömas käisime kohaliku aja järgi seitsme ajal. Üllatusin, kui paljud sel ajal juba einestasid. Eestis pigem siis söögisaal alles avatakse ja rahvarohkem on tund-kaks hiljem.

Aga kohalikud ongi varase ärkamise ja toimetamisega. Nii avatakse toidupoed siin kell 7 või pigem isegi 06.30.

Viimasel hommikul nägin, et haljastustöölised olid sel ajal samuti juba tööl.

Võtsin eesmärgiks igal hommikul väike jooksuring teha, et sedakaudu linna avastada. Esimene hommik oli sombune, aga motivatsioon kõrge. Teisel peibutas soe päike. Kolmandal sai kinnitust tõdemus, et trenni raskeim osa teekond diivanilt välisukseni  :)

Kui poode mainisin, siis mulle lõunapoolsete riikide puhul meeldib väikeettevõtluse levik. Pisikesi ärisid oli palju ja suuri kaubanduskeskuseid torkas linnas märksa vähem silma.

Apteeke jagus ohtralt. Ja enamjaolt kas varahommikust hilisõhtuni või lausa ööpäev läbi avatud. Samuti 18+ väikepoode, sarnaste lahtiolekuaegadega.

Kasutasime ühistransporti, mis busside-trammide mõttes polnud midagi erilist. Samas puhas, täpne ja kiire. Äpp tegi kasutamise mugavaks, ka turisti vaatest. Ja eriti meeldis reaalajas vaade ehk teadsid, kaugel sõiduk peatusest või kus ise asud.

Linna liiklusest meeldisid ratturitele loodud head sõiduvõimalused. Eraldi ja piisavalt laiad rajad ning nagu märkidest võis aru saada, eraldi rattateed, mis linnast välja viisid.

Nagu kirjas, plaanisime mitte liiga palju asju ette planeerida. Ja suuresti õnnestus.

Hommikuse sörkjooksu sai üsna õhukeses vormis teha. Lisaks olid kohvris viisakamad lühikesed püksid. Ja kui need kaasa võetud, tuleb neid ju ka kasutada. Teisel pikemal päeval olid need igati asjakohased. Päike silitas kenasti ja Gellerti mäele turnides olnuks rohkem riided selgelt üleliigseks koormaks.

Esimene pikem linnapäev oli aga sombune, pigem suisa vihmane. Seal andis kangekaelsus soojema kliima riiete eelistamisel tunda. Aga eks tark õpibki teiste, rumal enda kogemustest  :)

Samas pool madjarite pealinnast on nüüd läbi käidud ja selge. Jõudsime ohtralt liikuda, sh jalgsi 20 000+ sammu päevas, ning avastada. Mis oligi eesmärk.

Planeerimise ehmatus oli ärasõiduhommikul. Igal pool ei ole nii vingeid turvaväravaid ja seega peab vedelikud eraldi suletavatesse kilekottidesse panema. Taassuletavaid meil polnud ja kodule lähimast poest ka ei leidnud. Õnneks jagati neid lennujaamas. Ja priipäralt. Turvakontroll ise oli ka mugav ja kiire. Ehk sellistel aegsasti kohale minevatel turistidel jäi veel üksjagu aega lennujaama avastada.

Lennukis lugesin raamatut "Lingvistiline mets". Sobitus kenasti Helsingi lennujaamas esimese paari tunniga tunnetatuga. Ära lennates oli ikkagi vedamine, et kiireks läks ja lennujaamas olemiseks aega ei jäänud. No kohe kuidagi ei sobi mulle meeletu (võib võtta nii suuruse kui käitumise kontekstis) inimmassi sees olemine. Ühed kiirustavad, et kuhugi jõuda. Teised ei tea, kuhu minna.

Ahjaa. Paradoks. Lennukeid proovitakse teha väiksemaks. Samas kui inimeste kohvrid ja kaasa veetav pagas muutub suuremaks.

Ungari

Osa 1

Juba lennukis võis aimata, et õhk siin on soojem ja kuivem. Sama paistis Bolt takso aknast (taaskord sain kinnitust, et Eestit teatakse välismaal selle firma kaudu hästi). Uuringud sai lukku lüüa lähivaatluse ja teaduslike katsetustega pealelõunase jalutuskäigu ajal.

Taksojuhiks sattus maailma näinud ja avara vaatega härra. Teadis Eestistki ühtteist. Selgitas, miks Ungari on keerulises seisus. Tugevad majanduslikud seosed Venemaaga, samas ajalooliselt läbi põimunud ka Ukrainaga. Viimaste aastate meeletu inflatsioon ja keeruline majanduslik olukord avaldavad riigis mõju. Ütles, et toimetab ka ise kahel töökohal, et soovitud tasemel toime tulla.

Kas asi selles, et erinevalt eelmisest korrast oleme seekord pealinnas või ongi inflatsioon oma töö teinud, aga hinnavahe Eestiga väga märgatav ei ole. Samas keskmine palk on meil kaks korda kõrgem.

Plaan oli, et võtame rahulikult, vaatame, kuidas asjad kujunevad ja üle ei planeeri. Minusugusele selline lähenemine muidugi paras väljakutse :)

Puhkus

Viimasel ajal olen puhanud koolivaheaegadel. Nüüd ka.
Esimene päev läks sportlikult. 6 tundi tantsutrenni, kerge lihastreening ja õhtul tünnisaunas lõdvestus. Et pühapäeva ennelõuna taas rahvatantsuga veeta. Hiljem natukene liigutamist kodu ümbruses ja traditsiooniline saun.
Nädalavahetusele tõmbas imelise joone alla Real Madrid, kes El Clasico võitis ja sisuliselt meistritiitli kindlustas.

Esmaspäeval mandrile, et teisipäeva varahommikul korraks kõigest ja kõigist kaugemale pageda. Kahekesi aega veeta.

Kui kodusaarel paistis, et lubatud ilmamuutus piirdub tugeva tuule ja vihmaga, siis öine Tallinn üllatas. Varahommikul oli maa valge. Ja ikka nii, et tossuninad mattusid lume alla, kui jalutasid.
Iseenesest ei ole see ju probleem.
Lennujaama saime kenasti. Turvaväravatest samuti kiiresti ja mugavalt läbi. P.s. kes veel ei tea, siis Tallinna Lennujaamas on uus süsteem. Muu hulgas ei pea enam asju kotist välja võtma ja kadus 100 ml piirang vedelikupudelitele.
Põnevaks läks siis, kui hakkasid tulema teated edasi lükatud lendudest. Mõni lükkus tunni, mõni pool, mõni teadmata ajaks. Meie lend esiti pooleks tunniks, siis tund lisaks. Hakkas saabuma kriitiline piir, et kenasti ümber istuda jõuaks. Õnneks lasti lennukisse ja paistis, et napilt ent kindlalt siiski jõuame. Aga. Õhkutõus võttis veel aega. Lennukit pesti külmumisvastase ainega ja et maandumis- ja õhkutõusmisradasid oli tavapärasest vähem kasutusel, siis tuli ka järjekorras seista. Aga lõpuks minema saime. Ja sisuliselt hakkasime tippkõrguse saavutamise järel maaanduma. Kaugel see Helsingi siis on.

Jätkulend ootas meid kenasti ära. Ja mis tal muret oodata oligi, kuna Soome sai lumetormist veel rohkem osa ja seal lennujaamas oli segadust veel enam. Seega kella 10 asemel saime rattad lõpuks maast lahti nii 13 ajal.

Kakeldes kaugele ei jõua

Viimase (19.04) Hiiu Lehe juhtkiri tõi välja, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimiseni on jäänud poolteist aastat ning näha on, et soovitakse kaaklema hakata.

Tagamaa ju teada – soov silma paista, sest sellest vähemal või rohkemal määral sõltub häältesaak valimistel. Võib-olla olen naiivne, aga ise usun, et inimesed ei vaimustu ärapanemisest. Ka viisakalt on võimalus eriarvamusele jääda.

Möödunud teisipäevast (16.04) maakonnalehte (Aivar Viidik „Päevad valede keskel“) lugedes jäin mõtlema, kas tegemist on kinni makstud sisuturunduse või ilukirjandusega. Arvestades, et sõna anti ühele osapoolele oma vaatenurga avamiseks ning mitmed väited ei vasta tõele.

Kuigi mainitud Hiiu Lehe loo autor on 25.02.2021 intervjuus Maalehele öelnud, et „Poliitiku elus kipub mõnikord asi olema nõnda, et faktid pole olulised.“, siis tegelikult peaks just neist juhinduma. Samas faktist teeb fakti see, et seda on võimalik tõestada. Kui kaks inimest peavad neljasilmavestlust, siis ühe osapoole tõlgendus sellest ei ole fakt.

Eelpool mainitud reedese lehe juhtkiri märgib: „Kuigi üks pool kinnitab, et kõik on faktid ja tõestatav, on praegu ikkagi sõna sõna vastu. Tõendeid, ükskõik mis kujul, pole nähtud.“

Koostöö ei laabunud

Ma ei pea õigeks, et töösuhteid või nende lõppemist detailides kolmandate osapoolte ees lahatakse. Juhindusin sellest ka Kärdla osavalla vanema vabastamisel, mis toimus kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §57 alusel, mis sätestab: „Osavalla või linnaosa vanema vabastab teenistusest valla- või linnavalitsus, kui vallavanema või linnapea hinnangul vallavanema või linnapea ja osavalla või linnaosa vanema koostöö ei laabu, võttes arvesse osavalla- või linnaosakogu arvamuse.“

See justkui loob tausta, et pikantsed seigad välja tuua. Aga ei ole mõistlik avalikkuse ees vigu lahata. Olles hariduselt pedagoog, siis üks tarkusetera, mis ülikooliõpingutest meelde jäi: „Kiida avalikult, laida personaalselt suheldes.“

Tiimitöö viib edasi

Kaasaegses juhtimises on hästitoimiv tiimitöö lahutamatuks eelduseks, et tulemusteni jõuda. See nõuab inimestelt muu hulgas väga häid sotsiaalseid oskuseid. Oskust ja tahet ka teisi kuulda ja kuulata. Püüda neid ja nende öeldut mõista. Mitte jääda kinni oma arvamuse ja tõe juurde.

Erinevad vaatenurgad, aga ka eriarvamused on igati normaalne nähtus. Arvamuste paljusus rikastab ja aitab parema tulemuseni jõuda.

Mulle teeb rõõmu, et Hiiumaa vald on kohalike omavalitsuste võrdluses edukas ning paistab ka muul moel positiivses võtmes silma. Näiteks viimases volikogus tõi hariduskomisjoni esimees Antti Leigri välja, et meie õpilased olid mälumängus Eesti koolide arvestuses esirinnas. Sain vaid nõustuda ning täiendada, et sarnaseid suurepäraseid teateid tuleb ka olümpiaadidelt, konkurssidelt ja võistlustelt üsna regulaarselt.

Selle eest, et meie noored või Hiiumaa tervikuna saab silma paista, tuleb eelkõige tänada hiidlaseid, kes on töökad ning südamega selle juures, mida nad teevad. Panustavad sisule, mitte ei kaakle.

Muuseas. Antti on kaks ja pool aastat olulist volikogu komisjoni juhtinud opositsioonis olles. Ilmselt Eesti kontekstiski eriline. Ja hea näide, et Hiiumaa asja peame ajama üheskoos ning koostööd tehes.

On ju selge, et kakeldes kaugele ei jõua. Edasi viib tiimitöö ja konstruktiivne koostöö.

Ilmus 23.04 Hiiu Lehes