Mul oli väärt võimalus esineda kolmapäeval Sisekaitseakadeemia kutsel rahvusvahelisel elanikkonnakaitse teemalisel konverentsil „Teel turvalisse homsesse“. Ettekande pealkirjaks seati „Riik ja kogukond: kumb kumba abistab?“
Selleks valmistudes
mõtlesin koos mõne kolleegiga nii viimasele viiele aastale kui meid äsja tabanud
tormile Patrick.
Järeldus on lihtne. Riik
on täpselt nii tugev, kui tugevad on tema külad ja linnad. Riik on täpselt nii
tugev, kui teadlikud on tema elanikud.
Torm Patrick oli karm.
Jah, (inim)elude kallale ei kippunud. Ent kustutas enam kui tuhandes Hiiumaa majapidamises
tuled. Murdis ohtralt puid ning koos sellega kahjustas üksjagu vara.
Kui puudest pihta hakata,
siis silma jäi ka positiivset. Tean, et nädala lõpus said tugeva töökoormuse
päästjad ning vabatahtlikud päästjad. Aga lisaks neile toimetasid mitmed vabatahtlikud
ja omaalgatuslikud tööbrigaadid, kes sõitsid saarel ringi ja vabastasid teid
langenud puudest. Samamoodi on tegusad hiidlased omavalitsusele abiks tormi
järel tormikahjude, eelkõige murdunud puude likvideerimisel.
Minu hinnangul tulid ka
ametkonnad ja asutused keerulistes oludes hästi toime. Kärdla Veevärk reageeris
kiiresti, et pumplad ja puhastid saaks generaatori toitel tööd jätkata. Lisaks
oldi pühapäeva varahommikul abiks Hiiumaa Sotsiaalkeskuse Pargi Kodul, mis
kütte ja veeta elektrikatkestuse tõttu jäi. Päästepealik Hannes Aasma
ettepanekul viis Veevärk sinna ühe oma generaatoritest.
Elektrilevi ning eriti
selle rikkebrigaadid said kõvasti vatti. Saan tunnustada, et infovahetus toimis
kogu selle keerulise olukorra ajal operatiivselt, kellaajale vaatamata. Kuigi
vooluühenduseta jäänud kodudes oodati rikke kõrvaldamist kindlasti pikisilmi
ning tunde lugedes, siis arvestades, et tugev tuul vaibus alles pühapäeva õhtul,
õnnestus elektriühendus üpris kiiresti taastada.
Paslik on siin üle
korrata, et viimaste tormide järel on Elektrilevi suursaarte investeeringute
mahtu märkimisväärselt suurendanud ning sel ja paaril järgmisel aastal saab
märkimisväärselt palju kilomeetreid elektriliine ilmastikukindlaks ja
laiendatakse liinikoridore. Sel ja järgmisel aastal laiendatakse Hiiumaal
liinikoridore 75 km ulatuses.
Maakaabel oleks
loomulikult kõige töökindlam variant, samas ka märksa kallim. Ning kaetud
juhtmega õhuliin on statistika järgi siiski viis korda väiksema rikete arvuga,
kui paljasjuhtmeline.
Lisaks neile on ehituses
Lauka-Reigi ja Käina-Männamaa keskpingeliinid ja pea 40 madalpingevõrgu objekti.
Ent kõige enam jääb
Patrickust meelde, et kogukond hoidis selle tormi ja kriisi ajal kokku. Üks
asi, et avalikus ruumis oli väga vähe kaeblemist ja kurtmist. Järelikult
inimesed olid saabuvaks olukorraks valmistunud.
Veel olulisem oli aga
käitumine reaalse probleemi ajal. Kerksuskeskused, mille loomise vajadusest on
viimasel paaril aastal juttu olnud, said nüüd kodanikualgatuse korras teoks.
Ehk punktid, kus elektrita jäänud inimestele pakuti võimalust seadmeid laadimas
käia, vajadusel süüa teha, pesta jms. Olen kindel, et sugulasi ja naabreid
oleme alati aidanud. Aga kõigile, ka täitsa võõrastele, tuge pakkuda, see on
samm edasi.
Vahetult enne tormi,
4.oktoobril osalesin Kõpu rahvamajas sealse seltsi ning Kõrgessaare
vabatahtlike päästjate koolitusel, mille eesmärk oli analüüsida, kuidas
kogukond kriisis toime tuleb. Kuidas end ette valmistada ning mida reaalses
olukorras ette võtta.
Kõik need näited tõestavad,
et me liigume õiges suunas. Samas küsitakse ka selliseid küsimusi: „Mina pean
valda oma maksudega üleval, vald peab minu eest hoolitsema. Miks pean mina
muretsema ja kriisiplaane tegema?“ Hea, et küsitakse. See annab adekvaatse
pildi, et meil on veel arenguruumi, kuna esimene eeldus on siiski see, et
inimene tuleb kriisis vähemalt mõnda aega ise toime.
Vastus ettekande
küsimusele „Riik ja kogukond: kumb kumba abistab?“ on minu meelest „mõlemad“.
Üks teiseta või teise toeta edukalt hakkama ei saa. Seega riik peab suutma
inimesed ja kogukonnad nii hästi ette valmistada, et nad saaks ise kriisis hakkama,
aga suudaks ka teisi toetada.
Ilmus Hiiu Lehes 13.10.2023
