Märkamatult on sügis saabunud. Või kas ongi nii märkamatult. Sattus ju umbes sinna kalendriauku vihmaperiood. Ja ka puulehed ei ole enam ühtlaselt rohelised.
Vaadates aga eelnevaid postitusi, siis 16. kuupäev oli üks tore päev :) Ehk et kui inimene ei oska ise õigel hetkel puhata, siis annab keha talle puhkust. Ei osanud ise sügiskuul hoogu maha võtta ja pigem maksin ülesannete õigeaegseks-korrektseks tegemiseks lõivu uneaja arvelt. Nii olengi hetkel voodis, kuna eile õhtul keris korraliku kehatemperatuuri üles.
Et sel kuul on vallavanem ametlikult ja avalikult teatanud lapsehoolduspuhkusele minemisest, siis on spekuleeritud, kes asemele astub. On minugi käest korduvalt küsitud, et kas vahetan nüüd töökohta. Et asi selge oleks, siis ma sellele kohale ei pretendeeri. Ei ole palunud kodufraktsioonil seda varianti isegi arutada. Sellest võimalusest rohkem on suve jooksul minu peast läbi käinud mõte suundumisest tagasi haridusvaldkonda ja seega edaspidi valla asjadesse panustada volikogu tasandil. Eelkõige nõrk tulemus parlamendivalimistel pani sellesuunalised mõtted keerlema. Mul on enese jaoks üsna kõrge latt seatud, mille kaudu oma tegemistele hinnangu annan. Asja teine pool on paljuski istuv ja ka vaimu näriv töö, mis tervisele kuidagi kasuks ei tule. Olen ilmselt enam liikuma loodud.
Samas on Emmastes piisavalt väljakutseid, millega tahaks lõpuni minna ehk kaks aastat veel pingutada. Me ei ole ellu viinud suuri projekte, ent teeb rõõmu, et oleme saanud näiteks uusi liikumisvõimalusi luua. On kindel tunne, kuna kolmas sektor ja allasutused on tegusad. Ehk kui kõik väikeste sammudega, ent järjepidevalt ja järjekindlalt edasi astuvad, jõuab lõpuks üsna kaugele.
Kodus on minust aga suve jooksul ootamatult kassi-inimene saanud :)
