Emotsioon

Väga emotsionaalne töönädal oli. Ehk isegi kõige emotsionaalsem seni.

Algas juba nädalavahetusel. Või täpsemalt isegi veel varem. Peale koolitundide olen kord nädalas algklassipoiste pallimängutrenni läbi viinud. Ütlesin kohe, et mingit tasu selle eest ei taha. Oli jutt, et seega ei pea ka poisid midagi maksma. (No iseenesest tegelikult võiks/peaks kõik huviringid lastele üldse tasuta olema, aga okei, kui ikka raha üldse ei ole, siis mis parata....)
Märtsi alguses said nad aga arved ringitöös osalemise eest. Ja olid õigusega üllatunud. Üks poiss ütles juba reedel, et ta enam trenni ei tule. Terve nädalavahetuse oli sant tunne. Trenni juhina mina ju vastutan selle segaduse eest. Mõtlesin juba mitu skeemi välja, mida teha. Õnneks sai probleem üsna kiire ja valutu lahenduse. Et kuna me seda ringi kusagil ametlikult ei kajasta ja mina ka tasu ei võta/saa, siis võivad ka poisid muidu trennis osaleda. Kool ju mingeid kulusid ei kanna.

Kuna veerandi lõpp on kohe käega katsuda, siis oli ka sellega seotud tegemisi palju. Hinded. Ja puudumised.... ja puudumistõendid.
Vahel ma sügavalt kahtlen, et kas ma teen ikka õiget asja. Või kas ma teen seda õigesti. Või on mu ootused-lootused enda suhtes liiga kõrgele tõstetud. Olen liialt idealist?
Olen ikka mõelnud, et kuidas on võimalik mitukümmend aastat seda tööd teha. Jah, loomulikult on seda võimalik teha. Aga nii, et sa ikka kogu hingega seda tööd teed, kogu oma energia sellesse paned. Ma ei tea.
Ei, mulle väga meeldib see töö. Aga ma tahaks palju rohkem ja palju paremini teha. Ma ei saa sekkumata jätta, kui mulle tundub, et midagi on valesti. Ja kohati mulle tundub, et sellest saadakse valesti aru. Aga ma teen seda ju vaid sellepärast, et hoolin. Või kas ma ise 10 aasta eest sain sellest ise õigesti aru?
Kolmapäeval oli Pealtnägijas ka väga mõtlemapanev kooliteemaline lugu. Kuidas selline inimene saab koolis töötada?

Ja muidugi on nii tore ka laupäeval kella kuuest üles tõusta. Vaatasin kalendrit ja mul ei ole sel kuul mitte ühtegi vaba laupäeva :)